Autor: Põllumajandus.ee • 23. september 2020

Biomajanduse arenguvõti peitub teadlaste, ettevõtjate ja poliitikakujundajate koostöös

Euroopa roheleppes rõhutatakse biomajandust kui võimalust asendada taastumatute ressursside kasutamine taastuvate, bioloogiliste ressurssidega ning vähendada CO2 heitmeid.

Rando Värnik, Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor
Autor: Eesti Maaülikool

Seda kinnitab ka hiljutine Euroopa Parlamendi avaldatud dokument „2020 Strategic Foresight Report – Charting the course towards a more resilient Europe“, kus pikaajaliseks sihiks on seatud üleminek rohelisele ja digitaalsele majandusele. Mistap on biomajandusel suur roll Euroopa ambitsioonis saavutada esimesena maailmas kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Maailma tabanud COVID-19 põhjustatud kriis on tekitanud arutelu majanduse vastupanuvõime ja taastumise kohta. Ühe kiirema taastumise võimalusena nähakse „rohelist majandust“. Varem viidatud strateegiadokumendis rõhutatakse, et tuleb otsida uusi võimalusi Euroopa majandusele uue hoo andmiseks ja taastumisprotsesside intensiivistamiseks. Eraldi tuuakse esile uute oskuste olulisust, mis on seotud „rohelise majanduse“ ja digitaalsete oskuste sidumisega.

Uueks väljakutseks on glokaliseerumine (glocalization) ehk ülemaailmsete ärimudelite ühildamine tootmise, tarbimise ja maksustamise lokaalse tingimustega nagu maksustamine, finantsvahendite kättesaadavus ja standardid. Euroopa Liit väärtustab säästvale biomajandusele liikumist ning suunab põllumajandus- ja tööstussektorit uute, biopõhiste väärtusahelate loomise ning rohelisemate ja kulutõhusamate tööstusprotsesside suunas. Sellise mudeli kasutamisega parandatakse loodusvarade ja ökosüsteemide üldist seisundit, säilitades samas biomassi produktiivsuse, misläbi võivad biopõhised tööstused aastaks 2030 luua miljon uut töökohta.

Seega nähakse biomajanduses võimalust Euroopa majanduse uuendamiseks. Kuid mida biomajandus endast kujutab? Biomajandus on biomassi oskuslik ehk kõrgel tehnoloogilisel tasemel väärindamine, millega kaasneb enam lisandväärtust ning keskkonnahoidlik(um) majandamine. Milline on aga selle mõju laiemas raamistikus?

Augustikuus toimunud Arvamusfestivalil arutasin koos teadlaste ja ettevõtjatega erinevaid biomajandusega seotud tahke ja selle arengu eeldusi. Ühise arutelu tulemusena jäi kõlama vajadus toetada senisest enam valdkondlikku teadus- ja arendustegevust uute innovaatiliste lahenduste väljatöötamiseks. Lisaks leiti, et on oluline rahastada nii valdkondlike baas- kui ka rakendusteadusi, kuna mõlemad on samavõrd olulised.

Teadusartiklites nenditakse erinevate teadusvaldkondade ülese (transdistsiplinaarse) ja teadusvaldkondade vahelise (interdistsiplinaarse) uurimistöö vajadust biomajanduses, misläbi luuakse sünergias uus väärtus. Biomass võib pärineda erinevatest allikatest – põllult, metsast, merest või mõnest muust allikast, seega tuleb omada ülevaadet biomassi ressursist (selle paiknemisest, kogustest, kvaliteedist ja ristkasutusest) ning selle väärindamise tehnoloogiatest. Siinkohal tulevadki ettevõtjatele appi teadlased, kes aitavad küsimustele vastused leida. Teadlased ulatavad abikäe ka poliitikutele, et vältida teadusliku lähenemisega nn rohepesu – poliitikat, mis on roheline ainult näiliselt.

Viimasel ajal on tõstatud ka küsimus, kas tulevikus tuleks põllumajandus ümber nimetada biomajanduseks, kuna põllumajandustootmise toodang on eranditult biomass. Pigem ikkagi mitte – kindlasti on põllumajandusel märkimisväärne roll biomajanduses, aga biomajanduse enese mõiste on märksa laiem ja peaks mõne definitsiooni järgi hõlmama kõike, mis sisaldab DNA-d. Põllumajanduses ja metsanduses toodetakse väga oluline osa biomajanduses kasutatavast biomassist, kuid tulevikus muutub biomassi koguse kõrval ülioluliseks selle kasutamise efektiivsus ehk kuidas saada ühest ühikust biomassist suuremat lisandväärtust. Kusjuures ei tohi unustada põhimõtet, et biomassi tuleb esmajoones kasutada toiduks ja loomasöödaks.

Biomajanduse mõistes on oluline ka erinevate biojäätmete väärindamine ning nende kaskaadkasutus. Biomajanduse üks mõte on järgida väärtusahela kujunemisel loogikat, et vältida biomassi tootmist kütte või energia tootmiseks, mille käigus kasutatava biomassi hulk võib olla suur, kuid tekkiv lisandväärtus madalam. Selle asemel püütakse liikuda biomassi väärindamisel edasi erinevate biokemikaalide (nn vahetoodete) või tervisetoodete pakkumise suunas. Seega otsib biomajandus uusi kasvu ja arenguvõimalusi nii traditsioonilistes majandusvaldkondades kui ka uutes, biopõhiste toodete tootmissektorites.

Biomajandus kätkeb taastuvate bioloogiliste ressursside tootmist ning nende ressursside ja jäätmevoogude muundamist lisandväärtusega toodeteks nagu toiduained, loomasööt, biopõhised tooted ja bioenergia. Traditsiooniliselt on väärindamise tehnoloogiatena enam käsitletud biomassi rafineerimist, sellest ka Euroopa Liidu dokumentides sageli esinev biorafineerimistehase (biorefinery) mõiste. Kuid selles protsessis võivad saadused olla erinevate uute ärimudelite sisendiks. Vahetooted võivad jõuda nõudluse ehk tegeliku vajaduse ja tarbijaskonna olemasolul liikuda läbi väärtuspakkumise järgmistesse etappidesse, kus biomassist saadud toodet kasutatakse edasi teistes tarne- ja väärtusahelates, näiteks ehituse, masinatööstuse, energia, ravimi- või mõne muu valdkonna sisendina.

Ühe Arvamusfestivali teemana arutati veel taimse valgu tootmist ning loomse valgu asendamise võimalusi, mida ajendab tarbija teadlikkuse kasv ning suurem tähelepanu tootmise CO2 jalajäljele. Näiteks kulub hinnanguliselt 100 g valgu tootmiseks lihaveiste ja lambakasvatuse puhul enam maad võrreldes näiteks teraviljast sama koguse valgu saamiseks, vastavalt 163 m2 ja 4,6 m2 põllumajandusmaad. Madalamad keskkonnakaitsestandardid ja sellega seotud kulud kolmandates riikides võivad nõrgestada Euroopa Liidu ettevõtjate konkurentsivõimet. See võib ajendada ettevõtjaid eelistama tootmiseks piirkondi, kus keskkonnaküsimused on tagaplaanil ja puuduvad poliitilised piirangud. Kolmandatesse riikidesse võivad seetõttu jõuda ka jäätmed ja toksilised ained.

Rääkides jäätmetest, on biomajanduses oluline ringmajanduse võimaluste kasutamine nii tootmisprotsesside uuendamiseks kui ka jäätmevoogude kontrolliks ja nende kaskaadkasutuseks. Tehnoloogiate arengutrendid, mida iseloomustatakse Euroopa Liidu argoos tehnoloogia valmidusaste (TRL, technology readiness level) mõistega, on uute biomajanduse erinevates valdkondades uute ärimudelite loomise oluliseks sisendiks. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata sellele, milliseid tehnoloogiaid ja ärimudeleid oleks just Eestil mõistlik tulevikus rakendada biomassi väärindamiseks, arvestades tekkivate kulude ja kujuneva väärtusahela tulude ja nõudluse iseloomuga.

Näiteks kuidas väärindada paremini vetikaid, kala, piima, nisu või puitu? Millised tehnoloogiad aitavad makrovetikast saada väärtuslikke komponente, mida hiljem teistes tööstusharudes kasutada? Vastused nendele küsimustele olenevad eelkõige konkreetse ettevõtte ärimudelist ning võimalustest. Alati pole oluline pakkuda tarbijale lõpptoodet, piisab kui olla konkreetne lüli selges väärtusahelas. Seega pole ainumast lihtsat vastust, sest lisaks toote arendusele on vajalik paralleelselt tegeleda ka tarbijaga.

Sestap ilmneb, et biomajanduse kontseptsioon on väga laiahaardeline ja mitmetahuline. Biomajanduslik ärimudel peaks arvestama säästva arengu eesmärkidega, kuid olema samas kasumlik. Siin tekib küsimus, kuidas kasumlikust hinnata ja milliseid kulutusi terves toote elutsüklis arvestada ning milliseid mitte. Klassikalise, lineaarse majandusmudeli kohaselt oleks kulude arvestamine lihtne, kuid bio- ja ringmajanduse keskkonnaaspektidega arvestamine muudab kalkulatsiooni keerulisemaks, olulised on andmed ja nende juhtimine.

Kuna biomajanduses tuleb arvestada erinevate, näiliselt vastandlike eesmärkidega, on koostöö eriti oluline. Uut teadmist saab luua üksnes vastastikuses koostöös erinevate valdkondade teadlastega, kuhu peavad kindlasti olema kaasatud ettevõtjad. Jätkusuutlikule – innovaatilisele – biomajanduse ärimudelile üleminek ei ole kerge ülesanne ühelegi ettevõtjale ja üleminek algab ettevõttest enesest – kas ettevõtja ja tema organisatsioon tajuvad muutuste vajalikkust ja on selleks valmis?

Selleks, et muutused ellu jõuaks, vajavad ettevõtjad teadlaste tuge ja nõuandeid oluliste küsimuste lahendamisel. Uutes ärimudelites on oluline kasutada tarku lahendusi, misläbi luuakse uut väärtust. Teadlaste ülesanne on luua uut faktipõhist informatsiooni ning toetada ettevõtjaid nende kaalukate otsuste langetamisel.

Rando Värnik, Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor

Jaga lugu
Pollumajandus.ee suurtoetajad:
Pollumajandus.ee toetajad:
Sigrid SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 14 990
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150