Jätkusuutlik piimandus – müüt või tegelikkus?

Edu eelduseks on lisaks kvaliteetsele piimatootele ka Eesti piimasektori usaldusväärsus ja positiivne kuvand.

Jätkusuutlikkus on kui vundament, mis koosneb kolmest võrdse tähtsusega osast. Need on majanduslik (sissetulekud sektoris, nende jaotus erinevate osapoolte vahel, efektiivsus jms), keskkonnaalane (põllumajandus kui keskkonnaväärtuste looja ja samas ka üks suuremaid ohustajaid) ning sotsiaalne (toidusektor suur tööandja, uute töökohtade looja, toitumise tervislikkus, tarbija usaldus ja toetus) osa. Neist kasvõi ühe tähelepanuta jätmine kisub kogu asja kiiva ja eesmärk – jätkusuutlikkus - jääb saavutamata.

Palju on räägitud tulevikust, mil juba 2050 vajatakse inimkonnale tänasest poole enam toitu, mis oleks täisväärtuslik ja kataks inimeste füsioloogilised vajadused nii koguseliselt kui toiteväärtuselt. Samas muretsetakse ökoloogilise jalajälje suuruse pärast, mis paratamatult toidutootmisega kaasneb. Palju tähelepanu on pälvinud nii tulude jaotus toiduahelas kui ka tarbijate ootused ning odava toidu ihalus. FAO prognooside kohaselt kasvab lähema paarikümne aasta jooksul globaalne nõudlus piimale kuni 900 miljoni tonnini, mille saavutamiseks tuleks juurde kasvatada 83 miljonit piimalehma. Selge on see, et surve keskkonnale ja olemasolevale looduslikule ressursile suureneb ning nõudluse rahuldamine sõltub jätkusuutlikest lahendustest.

Jätkusuutliku piimanduse strateegiaga on viimaste aastate jooksul tegeldud paljudes riikides, siinkohal vaid mõned näited – Dairy 2020 A vision and framework for a sustainable UK dairy industry; Stewardship and Sustainabilty Guide for U.S Dairy; East Africa Dairy Development jne. Lisaks on paljud teada tuntud piimanduskontsernid nagu Arla Foods, Danone, Nestle, Fonterra ja piimandusorganisatsioonid FIL-IDF, EDA oma püüdlustes ühinenud platvormiga Global Dairy, mille raames üritatakse koostöös arendada jätkusuutlikku lähenemist piimasektorile kogu maailmas.

Oma piimandusstrateegias 2012-2020 oleme Eesti jaoks püstitanud strateegilise eesmärgina piimatootmise ja –töötlemise mahu suurendamise ja jätkusuutlikkuse tagamise aastaks 2020. Visioon ütleb, et Eesti jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline piimandus on orienteeritud turu nõudlusele vastavate kõrge lisandväärtusega piimatoodete tootmisele (sh kasvaval määral mahetooted) ning ekspordile, tuginedes vertikaalsele ja horisontaalsele koostööle.

Millised siis oleksid meie võimalused liikuda püstitatud eesmärgi ehk jätkusuutliku piimanduse suunas?

Piimandusstrateegias püstitatud strateegiliste eesmärkide saavutamiseks on koostatud meetmete loetelu, mis suures osas põhineb maaelu arengukava võimalustele. Tõsi, senised suured investeeringud ning piimasektori kiire areng on juba toimunud just tänu investeeringu- ning muudele toetustele maaelu arengukava raames. Jättes kõrvale vaidlused erinevate meetmete tähtsusest ja nende osakaalust, keskenduksin paketile, mis uues MAK-is on kavandatud koostöö rubriigis, nimelt innovatsioonipartnerlusele ja võimalustele, mis sellega kaasnevad.

Eesti piimasektor on olnud ja loodetavasti ka jääb ekspordikeskseks. Pikemas perspektiivis toetab globaalse nõudluse kasv igati ka meie võimalusi uutel turgudel kaubelda. Edu eelduseks on lisaks kvaliteetsele piimatootele aga Eesti piimasektori usaldusväärsus ja positiivne kuvand. Siin tuleb Eesti piimasektorit vaadelda just läbi jätkusuutlikkuse prisma. On ju meile väga oluline nii kohaliku piimatoodangu väärindamine, efektiivsuse suurendamine ja tulu jaotus toiduahelas, lisandväärtuse suurendamine, energia ja muude ressursside säästlik kasutamine, ökoloogilise jalajälje vähendamine kui ka toidu ohutus, kvaliteet ja tervislikkus. Sama tähtsad on sektori töötajad, nende haridus, kvalifikatsioon ning täiend- ja ümberõpe.

Sellele taustale sobib arutamiseks ettepanek, kuidas kasutada uue MAK-i koostöömeetme võimalusi jätkusuutliku piimanduse kontseptsiooni rakendamiseks Eestis. Arutelu käigus saaks esile tuua Eesti piimasektori tugevad küljed nagu puhas keskkond, vähe väetisi, head loomapidamistingimused, ohtlike taudide puudumine jne ning see looks hea aluse sektori koostööks teadusasutusega kitsaskohtade kõrvaldamiseks ning probleemide lahendamiseks.

Eesti piimanduse võimalus oleks nutikas spetsialiseerumises, mis tähendaks eelkõige kõrgtehnoloogiliste toodete, tehnoloogiate ja teenuste arendamist, millel võiks olla rahvusvaheline huvi. Saaksime ära kasutada ja arendada edasi oma senist kogemust loomade söötmisel ja pidamisel, funktsionaalsete lisandite ja söötade vallas. Biotehnoloogia parem kasutus võimaldaks jätkata pre- ja probiootikumide selektsiooni ja omaduste uurimist funktsionaalsete piimatoodete arendamiseks. Edasist panustamist teadus-arendustegevusse tuleks käsitleda kui võimalust piimasektori ahelapõhiseks koostööks, mis ühendaks omavahel tootmise, töötlemise, müügi, teeninduse ja meditsiini .

Väikeses riigis on kõik ressursid piiratud, sh ka inimressurss. Seda enam tuleks olemasolevad jõud ühendada, et tekiks sünergia piimandusstrateegias püstitatud eesmärkide saavutamiseks.

Jätkusuutlik piimandus – müüt või tegelikkus?

Hetkel kuum

Seotud lood

Enimloetud

Viimased uudised

Üritused

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga