Autor: Marta Jaakson • 6. jaanuar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii mõnegi eurotoetusi kasutava ettevõtte kasuminumber on järjekindlalt olnud eurotoetusega sarnases suurusjärgus või napilt rohkem. Ja kui nüüd toetused vähenevad, on osa ettevõtjad tulivihased. 

Siinkohal ei saa jätta meenutamata, et Eesti on olnud ELi eelarve suurim netosaaja. 2007–2013 on riik investeerinud 4,2 miljardit, sellest kolm miljardit on olnud Euroopa Liidu raha. Seda on ligi 70 protsenti.

Kui Briti kasvuekspert Brian Sainsbury rääkis, et Eesti ettevõtetel puuduvad pikemaajalised eesmärgid ja nõjatutakse ülearu eurotoetustele, leidus Eesti ettevõtjaid, kes pidasid seda juttu lauslolluseks – Eesti ette­võtja ei ole nii lühinägelik!

Ebavõrdsus

Põllumajandussektoris on eurorahast ilmajäämine peamine probleem. Toetuse senised saajad võtavad toetust kui midagi iseenesestmõistetavat, mille saamiseks  suurt midagi tegema ei pea, ent on samas ainus kasuminumbri tekitamise eeldus.

Seetõttu meeldis mulle väga põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri vastus maaelu arengukava pärast pahandavatele põllumeestele: “Ebavõrdsed konkurentsitingimused? Igasugune toetuse jagamine loob ebavõrdsed konkurentsitingimused. Võrdsed konkurentsitingimused on siis, kui toetusi ei jagata.” 

Tõepoolest

Toetuste jagamine toetusejagamise enda pärast ei too kaasa mitte arengu, vaid taandarengu.