Eesti kulla nimi on fosforiit. Kas Eesti suudaks seda kaevandada ja väetiseks toota sedasi, et maha ei jääks eluks kõlbmatu kuumaastik? On selleks sobilikke tehnoloogiaid? Kui ei, siis ei ole midagi teha – meenutame, nõukogudevastaseid meeleolusid Eestis aitas mobiliseerida oht, et NSVL hakkab Eestis fosforiiti kaevandama, kirjutab börsitoimetaja Romet Kreek.
Mulle meenus fosforiit kahel põhjusel. Esiteks varahaldusfirma GMO juhi Jeremy Granthami värske kvartalianalüüs, kus visatakse õhku küsimus, mis juhtub siis, kui Araabia kevad jõuab Marokosse (ja Lääne-Saharasse, mille esimene okupeerib).
Teine põhjus on 12. jaanuari Äripäevas ilmunud Viru Keemia Grupi projektijuhi, reformi­erakondlase Kalev ­Kallemetsa lugu, mis räägib Eesti maavarade kasutusele­võtu potentsiaalist.
Hulk kasutamata maaki. Granthami hinnangul on maailmas kasutamata 20–30% fosforiidimaagist, mille kontsentratsioon on piisavalt kõrge, et seda efektiivselt ja odavalt toota, nii et põllumehed saaksid seda nõutud kogustes kasutada. Maroko ja tema kontrollitavas Lääne-Saharas asub 75% pluss-miinus 10% kogu maailma kõrge fosforisisaldusega fosforiidimaagist, mis on väiksema tootmiskuluga. Väljaspool Marokot on küllalt fosforiidimaaki, millest jätkuks umbes 50 aastaks, arvestades tarbimise kasvuks 2% aastas.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Põllumajandus esilehele