Põllumaa on pensionifondidele pikaajaliseks hoidmiseks põhimõtteliselt huvitav varaklass. Praktikas on aga seadusest tulenev piirang, mille järgi pensionifond ei saa äriühingus omada suuremat osalust kui 10%, kirjutab Danske pensionifondide fondijuht Martin Hendre.
Seetõttu ei saa pensionifond üksi asutada ega kontrollida äriühingut, mis maid omandaks, põllumeestele edasi rendiks ning oleks registreeritud põllumajandusettevõttena. Otse fondi nimel maaomanikuna ei kvalifitseeru pensionifond põllumajandustoetustele.
Kui vaadata kvaliteetse põllumaa pakkumist, siis suuremad põllumaaomanikud otsivad pigem tehinguid, kus maad soovitakse müüa koos ettemääratud hinnaga tagasiostuõigusega ning müüdud maa vahepeal mõneks aastaks rendile võtta. Sellisel puhul saab investor hoidmisperioodil mõneprotsendilist maa renditulu, samal ajal jääb investori osalus maa võimalikus hinnatõusus väga madalaks.
Ajad mis tahes põllumaa passiivseks omandamiseks puhtalt hinnatõusule spekuleerimise eesmärgil on praegu möödas. Pikaajaline, kuluefektiivne ja mõlemale osapoolele sobiv omandistruktuur on seega pensionifondi põllumaainvesteeringu puhul võtmeküsimus.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Seotud lood
Indrek Neivelt ütles, et põllumajandusettevõtted võiks müüa maa pensionifondidele ja ise olla rentnikuks, siis saaksid maaharijad ka reaalset raha investeeringute tegemiseks. k
Scandagra Eesti viljaäri juht Marge Pähkel ja teravilja ostujuht Urbo Vilibert tõid stuudiosse värske pildi Eesti ja maailma viljaturust. Põldude olukord Eestis on hetkel muljetavaldav – taliviljad on tihedad kui mets ning taliraps õitseb pikalt ja rikkalikult. Loodetav suur saak seab aga surve alla logistika, kuivatamise ja ladustamise. Urbo Vilibert rõhutas, et päikest on saagi küpsemiseks veelgi vaja, kuid koristuseks tuleb valmis olla – vastasel juhul võib vili minna hapuks juba platsil.