Gross sõjapõgenikest: mul on piinlik!

Iga inimene peaks mõtlema sellele, mida ja kuidas ta saab ära teha. See, et vallad nii kergekäeliselt vastavad, et mitte ühtegi pagulast ei võeta vastu – see on täiesti vastutustundetu. Nad on mugavad ja istuvad seal lipsud ees oma toolide peal. See on inetu ja selliseid asju on väga paha lugeda.

Kindlasti on võimalusi. Kuid kohe öeldakse, et me ei aita ja me ei saa.

Kas teie ettevõttel reaalselt oleks töölisi vaja või midagigi pakkuda?

Ma ei tea, mida nad oskavad. Nad tuleks enne selekteerida vastavalt oskustele. Ma ei taha näidata, et tahaksin sellest asjast kasu lõigata, kuid see probleem on üleval ja me ei saa sellest üle vaadata. Midagi pole teha. Hullem on see, kui nad pannakse kuskile territooriumile istuma. Pigem leida neile ikka võimetekohast tööd. Inimesed peavad mõtlema selle teema peale, nad peaksid peeglisse vaatama, enne kui lolli juttu ajavad.

Kindlasti saab neile töö leida, kuid esmalt on vaja tahet. Kui esimene reaktsioon on, et „meile pole neid vaja!“ ja ollakse nende suhtes suletud, siis ei tulegi järgnevat juttu. Kindlasti leiduks ka meie ettevõttes tööd.

Kas ettevõtjad võiksid põgenikke ka muudmoodi aidata – rahaliselt, toiduga…?

Ma usun kindlasti, miks mitte. Sotsiaalseid projekte teevad normaalsed ettevõtjad üle maailma kogu aeg, miks meil ei peaks seda siis tehtama. Kui on konkreetsed juhud ja konkreetsed vajadused näiteks.

Meie firma on kindlasti üks nendest, kes on valmis aitama. Kuid seda kõike ei saa organiseerida üks ettevõte. Ettevõtja tuleb tööle ja maksab riigile makse ja töötajatele palkasid, see on eelkõige ikkagi riigi ülesanne. Kui omavalitsustel on blokk ees, siis... Kõigepealt peaks sealt see asi pihta hakkama.