Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 13. oktoober 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Maavarguse skeem maareformi käigus on iseenesest lihtsakoeline. Kodanik erastas maareformi käigus plaani- ja kaardimaterjali alusel maad ja metsa ning nõustumise märgiks kirjutasid kõik osapooled alla piiriprotokollidele, mis omakorda oli aluseks erastatava maa ja metsa hinna määramisel ning riigile tasumisel, sealjuures määratakse hind ruutmeetri täpsusega. Mainitud riigivargus pannakse aga toime piiride looduses tähistamisel,“ sõnas Toomas Vitsut. "Nnimelt võimaldab Maa-amet ostjatel otsida metsast või põllult mõne kivi ning mõõta piir ümber selle. Maa-amet nimetab seda piiride täpsustamiseks. Selle asemel, et viia piiritähis juba eelnevalt kokku lepitud ja allkirjadega kinnitatud piiripunkti juurde, võimaldatakse piiripunkt viia nn piiritähise juurde. Selle tulemusena tekib uus erastamise käigus omandatud maaüksusest suurem ala, kus juurde mõõdetud maa ja metsa eest pole riigile tasutud,“ sõnas Riigikogu õiguskomisjoni liige Toomas Vitsut.

Saadik lisas: „Maareformi on läbi viidud pika aja vältel ning esimene kanne tehti maakatastrisse juba 1992. aastal. Kuna erastamisel on ostjate arv suur, siis on ka võimalik riigivargusega tekitatud kahju tõenäoliselt väga suur. Kuidas hinnata olukorda, kus jagatakse riigile kuuluvat maad ja metsa ilma igasugust tasu vastu saamata ja kedagi ei huvita? Leian, et tegemist on, kas suurejoonelise riigivargusega või äärmise ükskõiksusega, mis vajab põhjalikumat uurimist,“ lõpetas Toomas Vitsut.

Loe lisaks keskkonnaminister Marko Pomerantsi vastuseid SIIT.