Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 15. mai 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõlama on jäänud see, et sektor vajab riskijuhtimisinstrumente, mis pakuvad terviklikke lahendusi riskide juhtimiseks, sealhulgas nende ennetamiseks, neile reageerimiseks ja nende planeerimiseks. Ka on tootjad veendunud, et riskijuhtimine vajab praeguse nõuandesüsteemi arendamist ja parendamist, et aidata põllumajandustootjatel pidevalt kasvavat lisanduvat teavet analüüsida ja teha teadlikke valikuid.

Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees, Mudasilla talu peremees Kalle Kits on riskijuhtimise teemal teraviljasektoris kõnelnud nii erinevatel koolituste, kui seminaridel ja konverentsidel. Tema sõnul tuleb mõelda, kas põllumees juhib riske või juhivad riskid teda. „Mõelda tuleks siin laiemalt. Oma tegemised tuleb läbi vaagida ja olla kindel, kas see mida tehakse on see, mida teha tahetakse ning kas soovitud tulemust ollakse üldse suutelised saavutama. Esmatasandil saab põllumees muidugi teha seda, et kasvatab kultuure, mis on targalt valitud ja sobivad meie ilmaoludes kasvatamiseks ning valmivad varakult ja seega on võimalus juhul, kui koristushooaeg on vihmane, saada saak siiski koristatud ning siis jõutakse ka talivili külvata. Samas peab tark põllumees jälgima ka poliitikat. Siia alla läheb ka toetuste teema, me ei tea ju ette, kui kaua ning mis mahus meid veel toetatakse ja toetused oma tegevusse ette ära planeerides, võtame ju selge riski,“ arutles teemal Kits, kes on aastaid ise Sangaste lähistel teravilja kasvatanud.

Info on see, mis loeb

Kitse arvates on kõige olulisemad riskid, mis toimuvad igal aastal olenemata ilmast, hinna- ja tururisk. Põllumehe sõnul on siin märksõnaks finantskirjaoskus, seda mõista ja osata seda teadmist erinevates olukordades kasutada. „Hinnariski saad vältida vaid siis, kui lõpetad tootmise. Aga kui tahad olla põllumees ja toodad, siis on kõige aluseks toimiv tegevusplaan, kus fookus on tegevuse kasumlikkusel, mitte vaid hinnal. Oma tootmiskulusid, nagu näiteks sisendite hinnad, tööjõukulud, kulud hektari kohta, tuleb teada. Samuti saab prognoosida saagikust ja saagi kvaliteeti, seda läbi põllul tehtud tööde,“ selgitas Kits.

Siit edasi on järgmine samm toodetu edukas müük, nüüd tuleb mängu ka õnn ja psühholoogia. Kalle Kits on põllumees, kes hoiab aktiivselt ennast kursis viljabörsil toimuvaga, aga kui põllumees ise börsil toimuvast ei huvitu või ei saa asjast aru, tuleb leida hea koostööpartner. „Siin on oluline toetuda usaldusväärsetele allikatele, kellelt põllumees nõu saab küsida. Kõige tähtsam on ennast pidevalt harida viljakaubanduse teemadel ja leida kvaliteetne maaklerteenuse pakkuja. Ise börsil mängides pead olema tugeva närvikavaga ja riskimisaldis, aga jääma ikka kaine talupoja mõistuse juurde ka,“ ütles Kits ja soovitas kasutada rohkem koostööpartnerite, kes vilja kokku ostavad, abi. „Tark on kindlasti osa saagi hinnast lukku lüüa juuli alul, siis on põldudel juba selgem pilt näha,“ lisas ta.

Kitse sõnul on tore, et riskijuhtimisest on viimasel ajal päris mitmetest eri vaatenurkatest arutletud. „Teooria teooriaks, lõpuks loeb ainult praktika. Mõne lähenemispuknti juurutamine võtab aega aastaid, mõni vähem. 2018. aasta külvikorrad Eestis saavad olema teistsuguse struktuuriga kui 2017. aastal olid. Tahaks loota, et uuel hooajal ei teki meie kohalikel tootjatel uusi põhjuseid vastandumiseks,“ sõnas Kits.

Marko Gorban: riskide maandamisel ei saa rääkida ühest universaalsest meetmest

Parim riskide hajutaja on tark põllumees

Kõik need teraviljakasvatajad, kes täna veel aktiivselt tegutsevad, on kindlasti riskide juhtimisega oma ettevõtte tasandil vähemalt rahuldavalt hakkama saanud, on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, Rabavere talu peremees Olav Kreen veendunud.

„Kuna iga ettevõtte olukord on unikaalne, ei saa ilmselt olla ka ühesuguseid lahendusi, mis sobiksid kõigile. Üldine reegel riskide puhul on ju teada, et riski puhul võib asi õnnestuda ja tulla hea tulemus, aga tulemus võib olla ka hoopis negatiivne. Riskide vähendamine vähendab üldjuhul võimaliku kasumi suurust, aga vähendab ka võimalikku negatiivset tulemit,“ selgitas Kreen.

Levinud riskide juhtimise süsteem on riskide hajutamine. „Kasvatatakse nii tali- kui suvikultuure, erinevaid sorte sh nii leplikumaid kui ka suurema saagipotentsiaaliga aga stressidele vastuvõtlikumaid sorte, erinevaid kultuure. Ettevõtte tegutsemine suuremal territooriumil on samuti teatud mõttes riskide hajutamine. Riskide hajutamise alla läheb ka toodangu hindade eelnev fikseerimine, aga seda mitte kogu planeeritud saagi ulatuses, sest alati on risk, et plaanid ei täitu,“ rääkis Kreen.

Kreeni sõnul on seni enamus põllumehi olnud seisukohal, et tehes suuri kulutusi saakide kindlustamisesse, lõigatakse ära võimalus kasumit saada, kuna marginaalid hektari kohta on väiksemad kui kindlustusmaksed. Nõudluse puudumisel pole turul olnud ka kindlustusfirmasid, kes sobilikku teenust pakuksid. „Kuigi üldine makroökonoomiline loogika ütleb, et kui kindlustusmaksetega on vaja kokku koguda nii vajalikud kahjuhüvitised kui administreerimiskulud ja kindlustusfirma kasum, siis kindlustamata jättes hoiab sektor tervikuna kokku nii administreerimise kui kindlustusfirma kasumi jagu raha. Vaatamata sellele võiks ettevõtetele siiski turul kättesaadav olla võimalus oma saaki kindlustada lähtudes iga ettevõtte individuaalsetest vajadustest ja riskijuhtimise strateegiatest,“ arvas Kreen.

Olav Kreenile tundub, et seni on parim strateegia olnud oma tegevuse parimal moel korraldamine ilmastikku riske arvestades. „Mulla orgaanilise aine suurendamine ja veerežiimi optimeerimine vähendab saagi kao riski ekstreemsetes oludes, olles samas abiks saagikuse suurendamisele igal aastal. Tasakaalustatud väetamise ja integreeritud taimekaitsega antakse taimedele võimalus areneda tugevamaks ja stressitingimustele vastupidavamaks. Viimastel aastatel on levinud ka taimedele pihustatavad bioloogilised ained, mis peaksid suurendama taimede võimekust stressitingimustele vastu pidada,“ soovitas ta.

Ka KEVILI nõukogu esimees, Avispeamees OÜ juht Jaak Läänemets rõhub pigem põllumehe tarkusele. „Avaks selles küsimuses uue vaate. 2017. aasta parim taimekasvataja, Rannu Seeme OÜ juht Madis Ajaots on öelnud: “Minu parim saagikindlustus on agronoomi diplom“. Diplomist üksi muidugi ei piisa, olulised on teadmised, oskused ja kogemused. Mullateadlased soovitavad põllumeestel meie kasutuses olevaid muldi hästi tundma õppida ja saadud teadmisi mõistlikult kasutada. Tähtsaks tuleb pidada mullastikust lähtuvat viljelustehnoloogiat ning tasakaalustatud väetamist. Üsna olulisel määral saab põllumees ise oma riske juhtida läbi oskusliku külvikorra planeerimise - kultuuride ja sortide valikuga - kontrollides sellega oma saakide koristuskonveierit.

Puudulikku agronoomitööd ei ole mõeldav kindlustuse kaudu võõra rahaga korvata. Loomulikult teeb loodus vingerpusse ja alati kõik plaanid ei realiseeru, kuid see saaks olla siiski erand,“ soovitas kogemustega teraviljakasvataja.

Ühisfondi loomise vastu Läänemets ei ole, küll aga peaks see fond olema selline, millesse panustaks riik koos põllumeestega. „Ilma põllumeeste oma osaluseta ilmselt mõistlikku asja ei teki,“ lausus Läänemets.