Kitse arvates on kõige olulisemad riskid, mis toimuvad igal aastal olenemata ilmast, hinna- ja tururisk. Põllumehe sõnul on siin märksõnaks finantskirjaoskus, seda mõista ja osata seda teadmist erinevates olukordades kasutada. „Hinnariski saad vältida vaid siis, kui lõpetad tootmise. Aga kui tahad olla põllumees ja toodad, siis on kõige aluseks toimiv tegevusplaan, kus fookus on tegevuse kasumlikkusel, mitte vaid hinnal. Oma tootmiskulusid, nagu näiteks sisendite hinnad, tööjõukulud, kulud hektari kohta, tuleb teada. Samuti saab prognoosida saagikust ja saagi kvaliteeti, seda läbi põllul tehtud tööde,“ selgitas Kits.
Siit edasi on järgmine samm toodetu edukas müük, nüüd tuleb mängu ka õnn ja psühholoogia. Kalle Kits on põllumees, kes hoiab aktiivselt ennast kursis viljabörsil toimuvaga, aga kui põllumees ise börsil toimuvast ei huvitu või ei saa asjast aru, tuleb leida hea koostööpartner. „Siin on oluline toetuda usaldusväärsetele allikatele, kellelt põllumees nõu saab küsida. Kõige tähtsam on ennast pidevalt harida viljakaubanduse teemadel ja leida kvaliteetne maaklerteenuse pakkuja. Ise börsil mängides pead olema tugeva närvikavaga ja riskimisaldis, aga jääma ikka kaine talupoja mõistuse juurde ka,“ ütles Kits ja soovitas kasutada rohkem koostööpartnerite, kes vilja kokku ostavad, abi. „Tark on kindlasti osa saagi hinnast lukku lüüa juuli alul, siis on põldudel juba selgem pilt näha,“ lisas ta.
Kitse sõnul on tore, et riskijuhtimisest on viimasel ajal päris mitmetest eri vaatenurkatest arutletud. „Teooria teooriaks, lõpuks loeb ainult praktika. Mõne lähenemispuknti juurutamine võtab aega aastaid, mõni vähem. 2018. aasta külvikorrad Eestis saavad olema teistsuguse struktuuriga kui 2017. aastal olid. Tahaks loota, et uuel hooajal ei teki meie kohalikel tootjatel uusi põhjuseid vastandumiseks,“ sõnas Kits.
Parim riskide hajutaja on tark põllumees
Kõik need teraviljakasvatajad, kes täna veel aktiivselt tegutsevad, on kindlasti riskide juhtimisega oma ettevõtte tasandil vähemalt rahuldavalt hakkama saanud, on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, Rabavere talu peremees Olav Kreen veendunud.
„Kuna iga ettevõtte olukord on unikaalne, ei saa ilmselt olla ka ühesuguseid lahendusi, mis sobiksid kõigile. Üldine reegel riskide puhul on ju teada, et riski puhul võib asi õnnestuda ja tulla hea tulemus, aga tulemus võib olla ka hoopis negatiivne. Riskide vähendamine vähendab üldjuhul võimaliku kasumi suurust, aga vähendab ka võimalikku negatiivset tulemit,“ selgitas Kreen.
Levinud riskide juhtimise süsteem on riskide hajutamine. „Kasvatatakse nii tali- kui suvikultuure, erinevaid sorte sh nii leplikumaid kui ka suurema saagipotentsiaaliga aga stressidele vastuvõtlikumaid sorte, erinevaid kultuure. Ettevõtte tegutsemine suuremal territooriumil on samuti teatud mõttes riskide hajutamine. Riskide hajutamise alla läheb ka toodangu hindade eelnev fikseerimine, aga seda mitte kogu planeeritud saagi ulatuses, sest alati on risk, et plaanid ei täitu,“ rääkis Kreen.
Kreeni sõnul on seni enamus põllumehi olnud seisukohal, et tehes suuri kulutusi saakide kindlustamisesse, lõigatakse ära võimalus kasumit saada, kuna marginaalid hektari kohta on väiksemad kui kindlustusmaksed. Nõudluse puudumisel pole turul olnud ka kindlustusfirmasid, kes sobilikku teenust pakuksid. „Kuigi üldine makroökonoomiline loogika ütleb, et kui kindlustusmaksetega on vaja kokku koguda nii vajalikud kahjuhüvitised kui administreerimiskulud ja kindlustusfirma kasum, siis kindlustamata jättes hoiab sektor tervikuna kokku nii administreerimise kui kindlustusfirma kasumi jagu raha. Vaatamata sellele võiks ettevõtetele siiski turul kättesaadav olla võimalus oma saaki kindlustada lähtudes iga ettevõtte individuaalsetest vajadustest ja riskijuhtimise strateegiatest,“ arvas Kreen.