Vähelevinud kevadlilled toovad värvid aeda juba varakevadel

Harilik lõokannus (Corydalis solida) kasvab meil jõe- ja ojaäärsetes võsastikes ja metsaservades. Aedades on teda kuni viimase ajani siiski üsna harva näha. Kui looduses kasvaval lõokannusel on sinakaslillad õied, siis nüüd on levima hakanud lõokannuse eri värvides sordid. Neid on aretatud juba kümneid -- on roosasid, hele- ja tumepunaseid, valgeid ja kollakaid. Lõokannus hakkab õitsema juba aprilli keskel, lehed koltuvad juuni lõpus. Sorditaimedel tuleb õisik varakult ära lõigata: tipmised õied alles puhkevad, kui alumistes on seeme juba küps. Seemnest saame aga kõike muud kui sordipuhtaid taimi. Harilik lõokannus kasvab umbes kümmekonna sentimeetri kõrguseks.

Lõokannuse perekonnas on teisigi toredaid taimi, mis õitsevad kauem ja on ilusad kogu suve. Vääris-lõokannus (Corydalis nobilis) hakkab õitsema mai alguses. Õied on kollased, tihedas kobaras. Kasvab palju kõrgemaks (30--40 cm), lehestik püsib kauem haljas kui harilikul lõokannusel.

Kollane lõokannus ehk uuema nimega kollane kuldkannus (Pseudofumaria lutea = Corydalis lutea) kasvas Tartu botaanikaaias juba 1820. aastal. Metsistunult leiti esimest korda Tartus 1954. aastal. Praegu on ta jõudnud juba Haapsalu piiskopilinnusesse, kus kasvab lõbusalt müüripragudes. Kollane lõokannus hakkab õitsema mai keskel ja õitseb peaaegu kogu suve. Sobib kivikusse ja kuivmüürile.

Valkja kuldkannuse (Pseudofumaria alba) sulgjagused lehed meenutavad natuke toas kasvatatavate adiantumite omi, on õrnad ja värvilt hallikasrohelised. Õied on kollakasvalged, kobaratena võrsete tippudes. Õitseb väga kaua, maist kuni sügiskülmadeni. Väga vähenõudlik taim, mis sobib kiviktaimlasse ja püsilillepeenrale.

Kanada kevadmagun (Sanguinaria canadensis) hakkab tavaliselt õitsema aprilli lõpus. Kõigepealt ilmuvad mullast nähtavale hallikad, torujalt kokku keerdunud lehed. Täiskasvanud lehed on  hallikasrohelised, südajasneerja, hõlmise servaga lehelabaga. Säravvalged õied on üksikult umbes 10 cm kõrgusel õieraol. Õied meenutavad veidi metsülase omi, on kümmekonna elliptilise kroonlehega, mille taustal hästi tulevad esile kuldkollased tolmukad. Lihtõieline tüüpvorm paljuneb hõlpsasti seemnetega ja külvab vähehaaval ennast ise laiali. Paljundamiseks tuleb seemned külvata kohe, kui viljad hakkavad valmima. Täidisõieline sort 'Multiplex' on vähem levinud, teda saab paljundada ainult vegetatiivselt. Ettevaatust: kevadmaguna punakaspruun risoom on üsna maapinna lähedal ja murdub kergesti. Jagada on kõige parem kohe peale lehtede närbumist. Kevadmagun kasvab looduslikult Põhja-Ameerika idaosa metsades, aias meeldib talle samasugune poolvarjuline kasvupaik nagu ülastelegi. Muld võib olla nõrgalt happeline. Sobib hästi hõredate lehtpõõsaste varju, kus kevadel on piisavalt päikesepaistet ja suvel varju. Niiskemal pinnasel kasvab kevadmagun ka päikese käes, kuid liiga kuivas, lõunapäikesele avatud kasvupaigas jääb õitsemisaeg lühikeseks. Varem kasutati kevadmagunat Põhja-Ameerikas ravimtaimena; omal käel tarvitamiseks on ta siiski liiga mürgine.

Jaapani metsmagun (Hylomecon japonicum) meenutab esmapilgul natuke kollast ülast. Siiski on sarnasus pealiskaudne. Metsmagunal on kenad helerohelised liitlehed, nende lehekesed sarnanevad üsna pisut ülase juurmiste lehtedega. Taim kasvab kauniks puhmikuks, mis püsib haljana augustini. Metsmagun hakkab õitsema mai keskel ja õitseb umbes 2 nädalat järjest. Õied on suured, nelja kroonlehega ja hulga kuldkollaste tolmukataega.  Aias sobib metsmagunale poolvarjuline niiskema mullaga kasvupaik.

Kaheldav džefersoonia (Jeffersonia dubia) sai oma liiginime selle tõttu, et botaanikud polnud päris kindlad, kas ta ikka kuulub samasse perekonda kahelehise džefersooniaga. Nimest hoolimata on dzefersoonia pikaealine püsilill, mis looduses kasvab Kirde-Hiinas, Ussuurimaal, Koreas ja Jaapanis. Ta on varjukate viljaka mullaga lehtmetsade taim ja tahab ka aias umbes samasugust kasvupaika. Kasvab küll ka täispäikeses, kuid siis peab muld olema piisavalt niiske. Lauspäikeses kipuvad õied küll heledaks pleekima. Meil hakkab dzefersoonia õitsema natuke hiljem kui sinilill, mai keskel. Õied on laikellukjad, helesinised. Õitseb väga rikkalikult umbes nädalapäevad. Suvel on pilkupüüdvad neerjad, pronksja varjundiga lehed. Tavaliselt annab rikkalikult isekülvi, noored taimed on soovitatav ümber istutada suure mullapalliga. Džefersoonia on saanud oma nime USA kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni auks.

Rein Sander

Kubja Ürt OÜ