Autorid: põllumajandus.ee, Põllumajandus.ee • 5. veebruar 2019
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Karja vaktsineerimis­programm koostatakse alati koostöös loomaarstiga

Karja vaktsineerimisprogramm koostatakse alati koostöös loomaarstiga.
Foto: Reuters/Scanpix
Kerli Mõtus Eesti Maaülikoolist kirjutab Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli veebis veisekarja vaktsineerimisest.

Vaktsineerimise all mõeldakse nõrgestatud või surmatud haigustekitaja viimist organismi eesmärgiga suurendada selle haigustekitaja vastaste antikehade tootmist, mis nakkuse korral oleksid olemas ja valmis haigustekitaja paljunemist tõkestama. Kõige sagedamini soovitakse vaktsineerimisega hoida karjas kontrolli all teatud haigussündroomide, näiteks hingamisteede haigus, vasikate kõhulahtisus, sigimishäired, mastiidid jt esinemine. Markervaktsiine (vaktsiinid, mis võimaldavad eristada nakatunud looma vaktsineeritud loomast) saab tänapäeval kasutada karja vabastamiseks veiste nakkavast rinotrahheiidi viirusest.

Vaktsineerimisprogramm põhineb laboruuringutel

Karja vaktsineerimisprogramm koostatakse alati koostöös farmi teenindava loomaarstiga. Esmalt on vaja läbi mõelda, milline haigussündroom on farmis probleemiks ja mille esinemissagedust soovitakse vähendada. Korrektselt läbiviidud laboratoorsete uuringutega selgitatakse, kas ja milline nakkus haigust põhjustab.

Olgugi, et ülal nimetatud haigussündroomidega on nakkushaigused sageli seotud, ei ole need tihtipeale probleemi ainupõhjuseks. Näiteks vasikate haiguste (kõhulahtisus, hingamisteede haigus) puhul tuleks esmalt selgitada, millised mittenakkuslikud tegurid võivad haiguse tekkimist soodustada. Sagedasemad sellised riskitegurid on puudused ternespiima jootmises, mille tõttu vasikad ei saa piisavat kaitsevõimet, olles seetõttu haigustele vastuvõtlikud; suur keskkondlik nakkushaiguste surve farmis (näiteks must ja haigustekitajatega saastunud poegimis- ja/või vasikaboks, kontaktivõimalus haigustekitajat kandvate ja haigust põdevate loomadega, suur asustustihedus); halb farmi mikrokliima; puudused söötmises jt.

Sigimishäirete osas on just embrüonaalne suremus ja abordid sageli nakkushaiguste poolt põhjustatud, kuid siiski tuleb üle vaadata ka teised mõjutavad tegurid nagu söötade kvaliteet ja mükotoksiinide esinemine söödas, loomade pidamiskeskkond jt. Oluliselt harvem (uuringute kohaselt vaid ca 10% juhtudel) on nakkushaigused surnultsündide põhjuseks.

Ka laboruuringute läbiviimine haigustekitaja tuvastamiseks on teatud juhtudel komplitseeritud. Kõige levinum, lihtsamini teostatav ja odavam meetod haigustekitaja tuvastamiseks on määrata nakkushaiguste vastaste antikehade olemasolu looma veres haiguse algstaadiumis, mil antikehade tase on madal (esimene proov) ja pärast haiguse läbipõdemist, kui antikehade hulk on suurenenud (teine proov). Antikehade hulga suurenemine haiguse läbipõdemise järgselt viitab selle haigustekitaja osalusele looma haigestumises. Noortel vasikatel segavad aga nakkusevastaste antikehade määramist ema ternespiimast saadud antikehad, mis diagnostiliste testidega on tuvastatavad kuni 6 esimest elukuud. Ternespiimast saadud kaitsekehad blokeerivad sageli ka antikehade tootmise nakkuse läbipõdemise korral, mistõttu antikehade hulga suurenemine ei pruugi olla selgelt tuvastatav. Abortide puhul on selline paarisseerumi proovide kogumine raskendatud põhjusel, et n-ö esimese proovi saab aborteerinud loomalt võtta alles abordi tekkimise hetkel, mil tegelikult võib infektsiooni läbipõdemisest olla möödunud juba mitmeid nädalaid ja abordi tekkimise hetkel on antikehade tase saavutanud juba maksimumi. Ühekordne antikehade testimine abordi korral ei anna aga enamasti kinnitavat diagnoosi – ei ole võimalik öelda, kas antikehad tekkisid abordi tõttu või varasemalt nakkushaiguse läbipõdemise järel. Samuti peab antikehade testimisel alati arvestama, et kui uuritavatele loomadele on süstitud teatud haigustekitajat sisaldavaid vaktsiine, siis ka need segavad antikehade testimist ja tulemuste interpreteerimist selle nakkuse osas. Erandina on võimalik eristada vaid veiste nakkava rinotrahheiidi markervaktsiini viiruse poolt toodetud antikehi loomuliku viiruse läbipõdemise tõttu tekkinud antikehadest.

Alternatiivina võib alati püüda haigustekitajat ennast tuvastada või isoleerida. Siin muutub jällegi piiravaks teguriks proovide võtmise ajastus (haigustekitaja on enamasti kõige paremini tuvastatav haiguse algstaadiumis), vajalike proovivõtuvahendite olemasolu (viiruste isoleerimiseks on tavaliselt vajalik spetsiaalsete vahendite kasutamine) või proovide laboratooriumisse jõudmise kiirus (paljud haigustekitajad ei ole viivituse korral enam proovist tuvastatavad) jne. Seda kõike tuleb arvesse võtta laborvastuse tulemuste tõlgendamisel. Ka pügajaraia korral tuleb enne vaktsiini kasuks otsustamist identifitseerida haigustekitaja, sest veistel võivad haigust põhjustada lisaks vaktsiinis sisalduvale Trichophyton perekonna seenele ka Microsporum perekonna seened, mille osas vaktsiin kaitset ei anna. Seega on proovide võtmine vaja hoolikalt läbi mõelda, et tulemused oleksid hiljem kasutatavad.

Loe täismahus artiklit Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli veebilehelt.

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960