Lihaveisekasvatajad Tsura talus: toodetu on kvaliteetne, maitsev, aga raske müüa

Praegune mittetalvine talv soosib meenutusi ja nii vaatame tagasi suve lõppu, kus lihaveisekasvatajad kogunesid kodumaise söödatootja Anu Ait kutsel Lõuna-Eestisse Tsura tallu, et rääkida lihaveiste kasvatamisest ja liha turustamisest. Päeva jooksul otsiti vastuseid küsimustele kuidas rajada rohumaid, kuidas loomi täisväärtusliku toiduga varustada ja kuidas toodetu turustada.

Suve lõpul kogunesid lihaveisekasvatajad kodumaise söödatootja Anu Ait kutsel Lõuna-Eestisse Tsura tallu.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Miks koguneti Tsura tallu? Talu kuulub suurärimehele Margus Linnamäele, aga kohapeal majandab ja ettevõtet Tsura Talu OÜ juhib 2010. aasta parimaks lihaveisekasvatajaks valitud Margus Keldo. Ja see tunnustus pole mehele tulnud niisama – kogu tema hallatav ala on tipptasemel korras. Talus tegeletakse loomakasvatuse, aianduse ja metsandusega ning sinna on märkimisväärselt investeeritud.

Tsura Talu OÜ juhib 2010. aasta parimaks lihaveisekasvatajaks valitud Margus Keldo.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

„Talu sai alguse 2004. aastal. Alustasime siin 15 hektari maaga. Omanik arvas, et peale maa korrashoiu võiks midagi veel teha, nii alustasime lamba- ja lihaveisekasvatusega. Õnneks olid loomad, mis alustades soetasime, puhtatõulised. Nii said meist viieteistkümne herefordi mullika ja ühe tõupulli omanikud ja kaks aastat hiljem sündisid esimesed vasikad. Taanist tõime emasloomi juurde ja kari kasvas ning nüüd on meie põhikarjas 160-170 amme, neilt saame enamvähem samapalju vasikaid,“ tutvustas Keldo lühidalt talu. „Hetkel on meil kasutuses 630 hektarit rohumaad, teravilja meil endal ei ole ja ka põhu ostame sisse. Samuti on meie omandis samas mahus metsamaad. Meie majandada on ka üks laid – Kaevatsi laid Hiiumaa kõrval, õigemini majandavad seal suviti meie lambad. Lisaks veistele ja lammastele on meil ka hobused. Oleme mahetootjad, alustasime sellega 2006. aastal ning meie suunaks on tõuloomakasvatus - müüme puhtatõulisi herefordi lehmikuid, tiineid mullikaid ja sugupulle. Need loomad, mis ei sobi tõuaretuseks, need lähevad muidugi lihaks. Oleme ka Liivimaa Lihaveise liikmed.“

Margus Keldo on veendunud, et herefordi tõugu lihaveised on meie tingimustes parim valik just tänu oma vastupidavusele, vähenõudlikkusele, heale söödakasutusele, kergele poegimisele ja eelkõige oma rahulikule ja sõbralikule iseloomule.

Tsura talu lihaveised.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Infopäeval osalejatel oli võimalus tootmiskompleksiga tutvuda. Kaunisse, Lõuna-Eestile omasesse loodusesse, kus küngaste vahel on kenad veesilmad, on ehitatud ühes stiilis hooned nii loomadele kui töötajatele, teid ääristavad pügatud hekid ja vaated on hingematvalt kaunid. Töötajaid on kogu talu peale kokku kahekümne tuuris. Veiste ja lammastega on igapäevaselt tegevad kaks inimest. „Poegimisperioodil on loomadega tegelemas lisatööjõudu. Kokku on meil loomakasvatuse, metsanduse ja aianduse poolega hõivatud keskeltläbi kakskümmend inimest,“ rääkis Keldo.

Infopäeval osalejate huvi oli loomulikult uus loomakasvatuskompleks, mille ehitusega alustati 2013. aastal. „Sinnamaani oli meie kari lageda taeva all. Kui aga kari läheb suuremaks ja karjas on juba üle saja looma, siis on vaja loomakasvatuskompleksi, sest loomade söötmisalad lähevad poriseks ja poegimisega on samuti probleemne,“ ütles Keldo.

Nii siis tuligi rajada Valgamaa küngaste vahele korralik loomapidamiskompleks koos kõige sinna juurde kuuluvaga – sööda-, magamis- ja poegimisaladega, sõnnikuhoidlatega ning tehnika hoiupaikadega. Talukompleksi juurde kuulub ka moodne heinakuivati, mis on Eestis ainulaadne. „Kuna 2017. aasta taimekasvatushooaeg oli liiga märg ja ka heina ei saanud ei põllult kätte ja kui saigi, siis see läks kuivatades hallitama, siis tuli idee rajada heinakuivati. Algul tahtsime selle ise projekteerida, aga siis leidsime Austriast sobiva valmislahenduse. Sellega kuivatame ringleva soojaõhuvooga heinarulle, temperatuur tõuseb kuivatis kiirelt 50 kraadini ja õhuniiskus 18-20 protsendini, kõik oleneb kui palju rulle on kuivatisse pandud või kui niiske see on. Igal juhul on tulemuseks ühtlase kvaliteediga loomasööt,“ rääkis Keldo ametivendadele kuivati toimimisest.

Kvaliteetse heina ja ka siloga reguleerivad nad loomade kasvu. Näiteks ammlehmadele enne poegimist väga tummist silo ei anta, nad on rohkem heina peal, samas noorloomad saavad toiteväärtuslikumat silo ja peale poegimist saavad lehmad jälle täisväärtuslikumat silo ja heina.

Kvaliteet läbi teadmiste

Lisaks praktiku nõuannetele, said kohaletulnud kuulata ka seminarivormis ettekandeid. Oleme juba kirjutanud sel infopäeval käsitlust leidnud karjamaade rajamisest, kus Hummuli Agro juht, Maaülikooli dotsent Are Selge jagas konkreetseid soovitusi rajamistöödeks.

LOE LISAKS:

Are Selge: õige rohumaa rajamine on kunst omaette

Lihaveisekasvatuse innovatsiooniklaster. Veel sai infopäeval sõna Liivimaa Lihaveis MTÜd vedav Airi Külvet, kes rääkis lahti sektori innovatsiooniklastri projekti. „2017. aastal alustati Euroopa Liidu toel innovatsiooniklastriga, mille eesmärk on tootjate ja teadusasutuste koostöös leida viise ja võimalusi mahe rohumaaveise ja -lambaliha tootmise jätkusuutlikkuse ja efektiivsuse tõstmiseks. Meie liikmeid innustas kokku tulema soov parandada rohumaadelt saadava veiseliha kvaliteeti ning see, kuidas mahedalt majandades olla jätkusuutlik ja seda nii keskkonda kui farmeri rahakotti silmas pidades,“ rääkis Külvet ja lisas, et vaid karjatades, ja jõusööta mitte kasutades, on oluliselt keerulisem toota ühtlase kvaliteediga liha, mis on väga tähtis liha müügi seisukohalt.

Ka on tema sõnul meie kasvatajatel liiga vähe teadmisi selle kohta, millised karjatamisviisid ja –koormused meie oludesse sobivad ning kuidas pool-looduslike rohumaade karjatamissüsteemid mõjuvad mullastikule ja taimestikule. „Ja et loomad on karjamaal, siis on üks suur probleem veel: need on verdimevad putukad, kes loomade olemist häirivad.“

Airi Külvet rääkis, et sel kevadel on nad rajanud innovatiivsed nuumrohumaad, kus veel tänavu karjatada ei saa. Katseid on tehtud Eesti eri piirkondades ja otsitakse pikaealise rohumaa lahendust. Ta selgitas lahti katse, kus kultuurid olid valitud nii, et rohumaa oleks lopsakas ka viieteistkümne aasta pärast. Kuidas selline rohumaa karjatamisele, just tallumisele, vastu peab, selgub järgmistes katsetes. „Karjatamiskoormus on kusjuures peale sortide valiku kindlasti üks määravamaid tegureid,“ rõhutas Külvet.

MIS TOIMUS

Söödatootja Anu Ait OÜ infopäev “Veiseliha meie toidulaual!” toimus Tsura Talus 6. augustil.

„Pea 20 aastat oleme teabe- ja infopäevadega püüdnud Eesti põllumajanduse ettevõtetesse tuua uuenduslikke mõtteid ja meetodeid ning inspireerida inimesi koostegemistele,“ ütles infopäeva avasõnades Anu Ait OÜ juht Anu Hellenurme.

Innovatsiooniklastri üheks teemaks on ka rohumaaveise liha kasulikkus meie toidulaual. „Rohumaalt saab hea söödaga kätte õige, soovitud kõrge lihasesisese rasvasusega maheda lihaveise liha. Selleks tuleb rajada nuumrohumaid. Et liha kvaliteet oleks hea, siis võiks ju ehitada nuumafarmi, teha kahest komponendist silo ja olekski OK. Aga meie soov on läbi oma töö ka keskkonda säästa ja parandada ning suurendada tavamaastikul olevat elustikku,“ ütles Külvet.

Veistel erinev kasvupotentsiaal ja söödakasutus. Meelis Ots Maaülikoolist tegi infopäeval ülevaate aastatel 2018-2019 Eesti Tõuloomakasvatuse Ühistus puhtatõuliste lihaveise aretuspullide kontrollitud üleskasvatamise katsest. „Iga karja aluseks on korralik pull – see on teada tuntud tõde. Pullid tõime Keava keskusesse erinevatest farmidest 2018. aasta 7. novembril. Katse kestus oli 134 päeva. Katses osales kuute tõugu veiseid. Kaalusime neid 1-2 korda kuus ja muidugi tegime kontrollitud söötmist,“ rääkis Ots. „Miks me seda kõike siis tegime? Seepärast, et pullide kontrollitud üleskasvatamine annab hea võimaluse võrdsetes söötmis- ja pidamistingimustes selgitada nende kasvupotentsiaali, söödakasutust ja majanduslikku efektiivsust.“

Meelis Otsa sõnul näitasid katsetulemused, et tuleb pöörata suuremat tähelepanu pullide kohanemisele katse alguses, sest tõuti on loomade kohanemisvõime uues keskkonnas erinev. Ka on erinev pullide kasvupotentsiaal, söödakasutus ja selle kasutamise efektiivsus, see on erinev ja varieeruv nii tõuti kui ka ühe ettevõtte piires.

Loom vajab lisaks mineraale. Infopäeval tõi Anu Aida tootmisjuht Rivo Pent välja need võimalused, mida nende firma lihaveisekasvatajatele pakkuda saab läbi kvaliteetse sööda ja erinevate mineraalide. Ta rõhutas, et kvaliteetne sööt ei ole kulu vaid investeering. Ka ei ole vahet kas sa teed head või halba silo – kulud on ikka samad. Halb silo aga toob loomale kaasa vaevused ja haigused ja seeläbi kasvavad ka farmi kulud. Seega on oluline teada mida, millal ja kuidas teha.

Ühe teemana käsitleti ka mineraalide vajadust, kuidas neid anda nii, et loom neid hea meelega sööks ja mis koguses, sellest rääkis Pent osalejatele pikemalt. Näiteks vajab loom erineval kasvuetapil erinevaid mineraale ja neid ka erinevas koguses. Ka soe ja kuiv ilm tõstab looma mineraalainete vajadust.

„Meie loomad on aretatud tippsportlasteks ja tippsportlased mannapudru peal tulemusi ei too ja kui nad toovad, siis vaid lühiajaliselt. Paralleelina saab siin tuua näiteks tuntud teadmise, et kui sa mullale midagi ei anna, siis sa ka saaki ei saa. Loomade puhul on sama loogika, kui nad täisväärtuslikku toitu ei saa, siis ei tule sealt ka head toodangut. Mulla puhul on toitainepuudus varem näha, aga loomad ei näita seda nii kiiresti välja ja sageli me ei taipagi, et loomal on puudus erinevatest mineraalidest,“ lisas Anu Ait OÜ juht Anu Hellenurme.

Et paljud rohumaal veisekasvatusega tegelejad on mahetootjad, siis on hea teada ka seda, et Anu Aida tooted on mahesertifikaadiga.

Me kõik soovime elada tervetena, tahame süüa puhast toitu ning näha oma lapsi ja lapselapsi kasvamas tervete ning tugevatena.

Anu Aidal on tootesari, mis on tähistatud sõnaga ÖKO - sealt leiate tooted, mis on toodetud mahepõllumajanduse seaduse nõuete kohaselt. Anu Ait OÜ on saanud sellekohase tunnustuse juba aastal 2016 ning samast aastast kantud ka mahepõllumajanduse registrisse. Oleme üks vähestest söödatootjatest Eestimaal, kellel on luba toota mahepõllumajandusloomadele sööta.

Anu Aida mahesöötade sortimenti kuuluvad erinevad puistes- ja lakumineraalid veistele, lammastele, kitsedele ning kodulindudele. Valikust leiate ka mahemüsli vasikatele ja hobustele, ning mõned mahetootmisse sobivad põllutooted (silokindlustuslisandid). Kõik meie tooted sobivad kasutamiseks Eesti klimaatilistes tingimustes ning tagavad parema tervise ja kõrgema immuunsuse Teie karjale.

Uuri lisa: www.anuait.ee

Hea toit liidab inimesi

Päeva lõpetas aga ühine lõuna, kus menüüs oli muidugi lihaveis. Tippkokk Ants Uustalu, kes peab Ööbiku Gastronoomiatalus restorani, oli kohale tulnud ja valmistas kasvatajate silme all maitsvaid liharoogasid. Selle juurde kuulus hea vein koos vestlusega teemal milline on kodumaise veiseliha roll meie toidulaual.

Tippkokk Ants Uustalu.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Eestlane pole harjunud veiselihaga ja pigem peab seda kalliks, ka kaubaketid ei taha seda eriti sisse osta, sest väidetavalt kliendid ei taha seda osta. Nii, et on tekkinud üks lõputu ring, millele lahendust leida on keeruline.

Tippkokk tõi vestlusesse esmalt veel ühe teema - tema arvates on lihaveisekasvatus see, mis muudab meie riigi maastikud ilusaks, sest karjatamine ja üldse tänapäevane põllumajandus, on loonud maale korras vaated, mis eri aastaajal on kenad ka niisama vaadata.

Ants Uustalu sõnul läheb aasta-aastalt ka tooraine paremaks. „Eestimaa lihaveist olen ma kasutanud oma menüüdes aastast 2010, seda siis niipalju kui kohalikud kasvatajad on suutnud mulle tarnida. Ise olen kodumaise veiseliha kvaliteediga rahul, kuigi on ka neid, kes räägivad, et meie veiseliha ei ole nii rasvane kui välismaine, või on liialt sitke. Kardan, et siin on pigem probleem koka kogemuses, ka mul läks alguses aega, et õiged nipid kätte saada,“ rääkis Uustalu.

Ants Uustalu ütles, et lihaveise liha puhul on kaks läbivat probleemi – seda pole poest saada ja inimesed ei oska seda valmistada. „Kui lihaveisekasvatajad ütlevad, et üks valusaimaid probleeme on liha turustamine, siis need inimesed, kes minu juures söömas käivad, need uurivad, et kustkohast mina seda liha saaks – poest sellist naljalt ei leia. Minul on lihtne, on välja kujunenud varustajad, aga tavatarbijal on keeruline. Kaubandusketid teevad kampaaniaid sealihale, sest see läheb alati kaubaks, aga veiseliha pigem sisse ei osta – sellele ei ole tehtud sellist kampaaniat, see on kallis ja keeruline valmistada,“ ütles ta. „Samas ma rõhutan, et eestlaste toiduteadlikkus on tohutult tõusnud – me vaatame mida me ostame ja suhu pistame ja järjest enam ollakse nõus maksma hea toote eest rohkem. Just noorem generatsioon on eriti uudishimulik, restoranis süües küsivad nad sageli kust ma liha sain, kuidas mingit tükki valmistan ja teevad ka märkmeid, et ise kodus asi samuti järgi proovida. Ehk ma tõesti loodan, et nad leiavad üles koha kus seda osta saaks. Sama probleem on tegelikult ka lambalihaga.“

Koka sõnul mõjutab liha maitset väga ka see, mida loom on eelnevalt söönud. „Siin on suur vastutus kasvatajatel, ehk kvaliteet saab alguse kasvataja teadlikkusest. Teine oluline teema on sujuv tarneahel. Liha peab jõudma kokkadeni siis ja just niipalju, kui seda vajatakse. Kokad aga peavad omandama oskused kodumaise, karjamaal kasvanud, lihaveise liha valmistamisel – lihale peab säilima selline tekstuur ja maitse, mis meie piirkonnale iseloomulik on,“ sõnas tippkokk.

Ta lisas, et teavitustööd on tehtud, aga seda peaks olema veel palju enam. „Mis tükk, mille jaoks on hea, see tuleks kliendil endale selgeks õppida. Ja järgmine samm on teada kuidas mingit tükki teha. Kindlasti tuleb katsetada erinevate lihadega ja ka subproduktidega.“

Koka jaoks on tähtis ka looma vanus, see määrab selle kuidas liha valmistada, näiteks kas liha tuleks enne laagerdada või saab liha kohe marinaadi panna.

Kui ise endast ei räägi, siis ei räägi sinust keegi

Ka tunnistasid lihaveisekasvatajad tõde – tee hästi ja räägi sellest hästi. Nii tõdeti päeva lõpuks, et sektor vajab enam positiivset meediakajastust – on ju meie karjad kaunid, liha kvaliteetne ja tegijad tublid. Eestis on tegelikult tehtud väga palju huvitavaid katseid loomade aretuses ja kasvatamises, aga see info ei jõua ei kasvatajateni ega laiema üldsuseni. Ka peaks riik mõtlema enam sellele, et loomaliha võiks olla ka koolides ja lasteaedades menüüs, et kasvatada inimesi maast madalast seda tarbima.

Jaga lugu:

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150