Oktoobri algul toimus Šveitsis, Monte Veritas rahvusvaheline teaduskonverents, kus võrreldi tava- ja maheviljelussüsteemide katsete tulemusi selgitamaks, mida saab neist õppida tuleviku tarvis. Konverentsil oli 93 osavõtjat 20 riigist, sh 5 Eestist. Konverents oli pühendatud Šveitsis läbiviidava pikaajalise külvikorrakatse DOK 40. juubelile.
Kartuli saagikus näitas kõige suuremat võrdluskaotust - orgaaniliste süsteemide saagid olid 34–42% madalamad kui tavalistel proovitükkidel.
  • Kartuli saagikus näitas kõige suuremat võrdluskaotust - orgaaniliste süsteemide saagid olid 34–42% madalamad kui tavalistel proovitükkidel.
  • Foto: Pixabay
DOK katset korraldavad koostöös Šveitsi mahepõllumajanduse uurimisinstituut FiBL ja Zürichi tehnoloogiainstituut. Katse eestvedaja on FiBLi vanemteadur, rahvusvaheliselt tunnustatud mullauurija Paul Mäder.
Tegu on maailma pikaajalisima võrdleva põldkatsega, kus 7-väljalises liblikõielisi sisaldavas külvikorras kulgevad neli erinevat taimekasvatuse süsteemi:
- mahe (sõnniku lisamisega),
Konverentsi ettekannete kokkuvõtted leiad SIIT.
DOK katsest lähemalt saad lugeda SIIT.
Lisaks ettekannetele toimusid töötoad hindamaks pikaajaliste katsete tähtsust ja korraldust. Leiti, et ainult pikaajaliste katsetega on võimalik hinnata eri taimekasvatussüsteemide kestlikkust ja nende mitmekülgset mõju keskkonnale. Lisaks katselappidele on aga vaja suuremamahulisi uuringuid, mis hõlmavad ka maastikuelemente ja agrometsandust. Maastiku liigendatus metsade, hekkide, metsatukkade jms on oluline, määramaks mikrokliimat ja taimekahjustajate looduslike vaenlaste esinemist. Vajalik oleks katsete laiendamine erinevate harimisvõtetega, leidmaks lahendusi otsekülvi, täppisviljeluse jms osas. Kõikjal on aga küsimus, kuidas tagada pikaajaliste katsete kulgemine, sest teadusprojektide rahastus käib vaid kolme kuni viie aasta kaupa ning on enamasti seotud vaid kindla küsimuse lahendamise, mitte küsimuste kompleksiga.
Arutleti ka selle üle, kas mahetootmine suudab maailma rahvastiku ära toita ja leiti, et suudab küll, aga see eeldab muutusi kogu elukorralduses. Kogu majandus peab minema kooskõlla loodusliku aineringlusega, kus võimalikult väikese välise sisendiga saavutatakse maksimaalne ökoloogiline efektiivsus, st maksimaalne toodang minimaalse keskkonna jalajäljega. See eeldab tootmise sobimist nii sotsiaalselt kui ka ökoloogiliselt oma keskkonda, et toimiks ringmajandus ehk tootmine minimaalsete jäätmetega, mis kõik on taaskasutuses. Samuti eeldab see tarbimisharjumuste, sh dieedi muutusi, kõik peab muutuma mõõdukaks, ilma raiskamiseta. Meil kõigil on ees suur muutuste aeg, et see maailm püsima jääks!
Anne Luik, Eesti Maaülikooli emeriitprofessor

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Põllumajandus esilehele