Autor: Marge Ugezene • 13. veebruar 2020

“See oli mu elus üks raskeim periood vastu pidada ja teisi motiveerida,” tunnistas Mere.

Aastal 2017 teatasid töötajad Rakvere tapamajas, et ei olnud rahul palga ja töötingimustega. Mere sõnul üritati olukorda maha rahustada, aga olukord päädis streigiga. 30 tapamaja töötajast läks streigiga kaasa 25 inimest.

Tabas teadmatus

“See hommik oli päris karm. Kohal olid kaamerad ja keegi ei teadnud, mis saama hakkab,” lausus Mere. “Plaan oli Rakvere lihatööstus seisma panna,” oletas ta. Kuna just tapamaja on lihatööstuse töös väga oluline lüli, oli Mere jaoks kõige olulisem tapaliin käigus hoida. See õnnestus.

Streik kestis pool aastat. Kõige kurnavam oli selle aja jooksul Mere arvates see, et kõik tahtsid lahendusi, aga seda ei tulnud ega tulnud. Samas kriis karastab, nentis Mere.

Ta tutvus faktidega, kuulas poolte arvamusi ja kujundas ettevõtte seisukoha ning võttis kokku olulised juhid, tutvustas nendele firma positsioone ja plaani.

Paar koosolekut päevas

Seejärel pani Mere paika kriisikomisjoni ja pidas võimalikult tihti kriisikoosolekuid. “Mõnel päeva suisa kaks,” meenutas ta. Samuti oli kättesaadav meediale, klientidele, partneritele ja oma töötajatele.

Mere sõnul tuleks rohkem märgata signaale organisatsiooni seest, mida on küll lihtsam teha väikses organisatsioonis. “Tuleb tõesti kuulda, kuulata ja aru saada signaalidest,” lausus ta.

Peale selle on kriisi ajal suur abi välisest kriisimeeskonnast, HKScan võttis appi kommunikatsioonibüroo. Mere lisas, et abi peaks küsima erialaliitudelt ja partneritelt, sest nende avalik toetus on väga oluline. “See oli abiks moraalselt.” Võlusõna on ka kommunikatsioon. “Seda võiks alati rohkem teha,” ütles Mere.

“Tundsin, et käitun õiglaselt ja südametunnistuse järgi,” sõnas ta. Mere soovitas võtta kriisi kui elukogemust, millest väljutakse karmi kogemuse võrra rikkamana. Kriisi ajal peab ka leidma ekstreemseid viise, kuidas töömõtted vahepeal eemale peletada.