Autor: Põllumajandus.ee • 20. mai 2020

Soovitusi selleks leiab Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) poolt 2019. aastal läbi viidud uuringust „Põllumajandustootjate, põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega tegelevate ning maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate toetusvajadused ja võimalik sekkumisloogika“.

Uuringu raames analüüsiti põllumajandustootjate, põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega tegelevate ning maapiirkonnas tegutsevate ettevõtete (ÜPP sihtgrupp) struktuurset muutust aastate 2007 ja 2017 võrdluses ning enamlevinud majandusnäitajaid ja finantssuhtarve perioodil 2014–2018. Lisaks viidi 2019. aastal läbi küsitlus, et saada ülevaade ettevõtjate tulevikuplaanidest. Uuringus tehtud soovitustest investeeringute rahastamiseks kirjutavad Maablogis Maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna nõunik Mari Kirss ja peaspetsialist Paula Talijärv.

Soovitused investeeringute elluviimise rahastamiseks

Uuringu kohaselt on selge vajadus teha investeeringuid selleks, et tagada ettevõtete areng, luua enam lisandväärtust, tagada keskkonnasõbralikum majandamine ning maapiirkonna sotsiaalne areng. Ettevõtjate hinnangul takistab aga arengut enim vajalike investeeringute finantseerimisallikate puudulikkus ja raskused toodete turustamisel, aga ka tööjõuprobleemid ja tootmisressursside puudus.

Peamised tegevused, mida oma konkurentsivõime suurendamise seisukohast ettevõtja ise saab ära teha, on teenuse või toodete kvaliteedi tõstmine ja kõrgema lisandväärtusega toodete osakaalu kasvatamine, uute tootmisseadmete rakendamine ehk tootlikkuse tõstmine ning panustamine uute klientide leidmisele ning müügi ja turunduse tõhustamisele (sh ühisturustamine). Lisaks ka teadmiste ja oskuste taseme järjepidev tõstmine, seda nii personali koolitamise kui ka majavälise kompetentsi kaasamise näol. ÜPP valik on, kuidas kaasa aidata vajalike investeeringute elluviimisesse.

Ettevõtluse arendamiseks vajalike investeeringute elluviimiseks ja tegevuste teostamiseks on kaks erinevat rahastamisviisi: tagastatav abi ehk rahastamisvahend (nt laen, käendus, omakapitali investeering jne) ja tagastamatu abi ehk toetus (Joonis 1).

ÜPP uue perioodi planeerimisel on oluline valikukoht, missugusel viisil (tagastamatu abi, tagastatav abi või mõlema rahastamisviisi kombineerimine) ja millist investeeringut ja vajalikku tegevust (tootlik versus mittetootlik) rahastada. Kuidas panna kõige efektiivsemalt seeme idanema piiratud eelarve tingimustes?

Uuringu raames kaardistati erinevad investeeringu liigid (tootlikud ning mittetootlikud ja keskkonnahoiuga seotud) ning nende elluviimiseks sobilikumad rahastamisviisid (Joonis 2).

Toetuste vajadus

Uuringus nähti toetuse vajadust nii tootlike kui ka mittetootlike investeeringute osas. Täpsemalt on välja toodud, et toetust võiks maksta väiksema arenguhüppe teinud ettevõtete tehnoloogia arenguks, vähetootlike investeeringute toetamiseks, keskkonna parandamise ja säilitamisega seotud tegevuste toetamiseks, taristu sh maaparandussüsteemide arendamiseks, koostöö tegevuste toetamiseks läbi ühistute ja maapiirkonna MTÜde tegevuse, lühikese tarneahela toetamiseks, innovaatiliste ja suurprojektide toetamiseks ning digitaliseerimise ja täppisviljeluse arengu toetamiseks.

Keskkonnaalased ja mittetootvate investeeringute toetamise vajadust nähti võrdses ulatuses ÜPP sihtgruppidele, et vältida turu- ja konkurentsivõime moonutuste teket. Küll aga on soovitav kokku leppida parima võimaliku tehnoloogia ja tegevuste printsiibid, et saavutada võimalikult kõrged keskkonnahoiu tasemed. See annab kindluse, et ka 3-5 aasta pärast on toetatud investeeringutel oluline keskkonnaalane mõju.

Tootlike investeeringute puhul on ettepanekuna soovitatud toetust maksta alla 140 000 müügituluga ettevõtetele, kuid antud müügitulu piir võib tegevusalati erineda. Alla 140 000 müügituluga ettevõtted on paljudel juhtudel iseendale või perekonnaliikmetele tööandjad. Sellepärast lisandub ettevõtte arengule ka sotsiaalne mõõde maapiirkonnas elamise ja töökohtade võimaldamise näol. Nii alla kui ka üle 140 000 müügituluga ettevõtetele, ehk sõltumata suurusgrupist on soovitav toetada toote ja tehnoloogia innovaatiliseks arendamiseks, ettevõtete digitaliseerimiseks, põlvkondade vahetuseks, majandustegevuse mitmekesistamiseks ning töötjate koolitamiseks. Need on olulised väljundid ettevõtete kiirema arengu tagamiseks ning ainult rahastamisvahendit kasutades võivad tegevused pidurduda.

Rahastamisvahendi vajadus

Uuringus toodi eraldi välja rahastamisvahendi rakendamise olulisus. Selgus, et rahastamisvahendit tuleks kasutada ettevõtete investeerimisvõime tagamiseks, turutõrkega ettevõtetele kapitali kaasamiseks, maapiirkonna ettevõtete omanikeringi laiendamiseks ja maa ostmiseks. Lisaks saab tagasilaekuvad vahendid suunata uuesti investeeringute rahastamiseks, mis annab võimendusefekti.

Tootlike investeeringute puhul võiks ettevõtete, mille müügitulu on vähemalt 140 000 eurot (40% maapiirkonna ettevõtetest sellise müügituluga), põhivara finantseerida olulises mahus rahastamisvahendi kaudu. Lisaks joonisel 1 välja toodud valdkondadele on rahastamisvahendit soovitatav kasutada omakapitaliinvesteeringute tegemiseks nii alustavatele kui ka juba tegutsevatele ettevõtetele. Ühisrahastust ehk omakapitaliinvesteeringut ning selle kombineerimist toetustega on mitmed maapiirkonna ettevõtted tänaseks ka kasutanud. Samuti on mitmeid toimivaid ühisrahastusplatvorme. Siinkohal on oluline tegevuse tulususe määr, mis võimaldab investoritele dividendide maksmist, kuna omakapitali investeeringutega kaasneb osanike huvi saada omanikutulu.

Lisaks on soovitatav rahastamisvahendit toetusega kombineeritult kasutada ettevõtte tegevuse mitmekesistamise ja täiendava arenguhüppe tegemise jaoks. Seejuures rahastamisvahendi pikaajaline tagasimaksegraafik võimaldab tootmise käivitamisel tagada mittetäieliku rahavoo tingimustes kohustuste täitmise ning ettevõtte likviidsuse. Rahastamisvahend võimaldab ka paindlikkust tagatisvara osas, mis on üks laenu saamisel esinev turutõrge. Riikliku tagatisvara sekkumise puhul on võimalus kasutusele võtta piirkondlikke koefitsiente, mis annab võimaluse vähendada regionaalseid erinevusi. Lisaks on üheks rahastamisvahendi rakendamise võimaluseks ka tagasirändekapitali finantseerimine, millele tuleks hajaasustusega piirkonna puhul läheneda kompleksselt koos ettevõtlustegevuse rahastamisega, eesmärgiga, et maapiirkonda tagasipöördujatel oleks võimalus luua endale (ja tulevikus ka teistele) töökoht.

Samas ei soovitata rahastamisvahendeid kasutada investeeringute puhul, kus tasuvus on väga pikaajaline ja kui tegemist on rohkem elustiili ettevõtlusega (nt maaturism). Rahastamisvahendi rakendamisel tuleks vältida tootmismaa olulist koormamist, sest tegemist on põllumajandustootjate peamise majandustegevust tagava ressursiga. Lisaks peaks rahastamisvahendit olema võimalik kasutada ka üle 10 000 elanikuga linnades (va Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva).

Kokkuvõte

Ettevõtluse arenguks vajalike investeeringute elluviimise rahastamiseks on kolm võimalust. Kas me anname toetust ehk tagastamatut abi, tagastatavat abi ehk laenu või me anname mõlemat korraga. See ongi valiku koht, kuidas ÜPP uuel eelarveperioodil panna kõige efektiivsemalt seeme idanema piiratud eelarve tingimustes. Uuringu kohaselt takistavad ettevõtjatel arengut kõige enam raskused finantseerimisel ja toodete turustamisel, aga ka tööjõuprobleemid ja tootmisressursside puudus. Need on peamised asjaolud, mida tuleb erinevate rahastamisviiside kavandamisel arvesse võtta.

Uuringu kohaselt tuleks toetuse vormis antavat rahastamisviisi enim suunata mittetootlike ja keskkonnahoiuga seotud investeeringute rahastamiseks ning rahastamisvahendit (sh teatud osas toetusega kombineeritult) kasutada tootlike investeeringute elluviimise soodustamiseks. Rahastamisvahendi eelis on, et piiratud eelarve tingimustes on tagasilaekuvad laenusummad võimalik uuesti suunata ettevõtete arenguks vajalike tegevuste rahastamiseks. Kogu PMK uuringut saab lugeda nende kodulehelt.

Rahastamisvahendi rakendamisega tegeleb käesoleval Euroopa Liidu programmperioodil Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES). Rohkem infot rahastamisvahendite kohta leiab MESi kodulehelt.

Maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna nõunik Mari Kirss ja peaspetsialist Paula Talijärv

Allikas: Maablogi