Miks raske töö farmis kõigile ei sobi?

Kui põllumajandustootjal on raskusi oma kõrgtehnoloogilisse farmi tööliste leidmisega, siis tasub mõelda, ja võib-olla psühholoogidega konsulteerida, mis selles töökohas inimestele ei sobi ja mida tuleks muuta, kirjutab arvamusloos endine majandusteadlane Mati Tamm ning toob seoseid aastakümnete tagusest ajast.

Ekseko moodne seafarm oli omal ajal kõva sõna farmiehituses.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Praeguses poleemikas põllumajanduse tööjõuprobleemide ümber olen kuulnud mitmes variatsioonis väidet, et põllumajanduse nüüdisaegsed tehnoloogiad pole nii hõlpsalt õpitavad, et töötute seast selle tehnoloogiaga töötegijaid leida.

Olen vana mees ja puutusin juhtimisteadlasena kokku selle probleemiga kui sai valmis ja läks käiku esimene osa Viiratsi seakasvatuskombinaadist – poegimisosakond. Ehitus ja tehnoloogia oli seal kavandatud tol ajal ühe kõige teadjama seakasvataja Vello Tire poolt, kes sai ka kombinaadi direktoriks – tegevjuhiks. Poegimisosakonda võeti tööle majandi senistest farmidest mõned paremad talitajad ja Vana-Võidu tehnikumi lõpetajate seast värvati tollal moodsaimasse ettevõttesse 20 värskete zootehniku diplomitega noort naist.

Minu juhusliku külastuse ajal küsis J.A.Gagarini nimelise sovhoosi tollane direktor V. Sooaluste, kas ma oleks nõus oma kolleegidega uurima, miks seakombinaadis ei saa veterinaarid nende noorte naistega hakkama. Leppisin Vello Tirega kokku, sõlmisime isegi lepingu ja koos kahe noorema kolleegiga, kes olid TRÜ lõpetanud psühholoogid, püüdsime oma tollaste teadmistega uurida, miks nood noored naised ei taha alluda poegimisosakonna sisekorrale. Nende tööpäev algas sanitaarkordoni läbimisega: omad riided kappi, dušš, ja tööriided selga. Sellega kaasnes teadmine, et enne tööpäeva lõppu sa siit välja ei saa ja päikest ei näe. Tavalistes farmides sellist korda polnud. Töökohale viis betoonseintega koridor, mis mulle meenutas Estonia kaevanduses nähtud maaalust käiku.

Hiljuti vaatasin filmi 1939.a. Saksa-Prantsuse sõjast, milles näidati üht prantsuse kindlust, kus sõdurid päevavalgust ei näinud ja maa-alusest kindlusest sai nende ühishaud. Nad surid tavalise vingugaasiga. Filmis mainiti, et kui inimene ei näe päevavalgust, kaotab ta peagi 25…27% oma vaimsetest võimetest. Eks ole juba igivana tava, et ohtlikud vangid pannakse kongi, kus nad päevavalgust ei näe. Tööstuses on ammu selgunud, et akendeta hooned oleksid märksa kasulikumad (kulub vähem kütet, pole akende pesemist), kuid sinna ei õnnestu töölisi saada.

Viiratsi poegimisosakonna talitaja tööpäev algas emiste puuride puhastamisega, mis oli üsna üksluine tegevus. Ainus vaheldus oli söödakärust kühvliga kuivsööda jagamine ja kui see tehtud, tuli taas puure puhastada. Niisiis inimesel tuli teha seda, mida tol ajal ei osatud veel mehhaniseerida. Omamoodi vaheldus oli vast emiste poegimine. Aga kui see sattus tööpäeva lõpule, siis noored talitajad lahkusid. Võib-olla ootas teda Viljandis kohviku ees noormees ja pruudiikka jõudnud neidudele olid omad mured tähtsamad kui emise poegimine, millega too iseseisvalt enamasti hästi toime tuli. Veterinaaridele see muidugi ei meeldinud, kui mõni põrsas selle tõttu tuli maha kanda.

Ekseko seafarm.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Sisekord keelas poegimisosakonna töötajatel oma tööruumist teistesse ruumidesse käimise ja omavahelise suhtlemise – taudikarantiin! Kuid noored naised hakkasid paarikaupa ja rohkemgi kogunema, et suitsupausi pidada, juttu ajada ja juba oli jõutud ka sealsamas sigalas kohvi keetmise ja joomiseni. Sõnnikuhaisuga olid ninad harjunud! Muidugi püüdsid ülemused noomimise ja ka karmimate karistustega korda luua, kuid edutult. Noored naised lahkusid üksteise järel. Kõige kauem püsis neist üks, kes oli desinfitseerimisbrigaadis, kus sai pidevalt teistega suhelda.

Loe lisaks

Ei mäleta, et me oleks osanud midagi olulist soovitada, saime ainult tõdeda, et loomakasvatushooned ja tehnoloogiad projekteeriti ja ehitati loomade, mitte seal töötavate inimeste jaoks. Kui poole aasta pärast uuesti sinna läksin, siis Vello Tire nentis, et need 20 noort naist on kõik lahkunud ja ta muutis oma kaadripoliitikat. Nimelt hakkas tööle värbama meditsiinitöötajaid, keda ta oma sagedaste tervisehädade tõttu Viljandi linnas hästi tundis. Need inimesed tulid seakombinaati omale kõrgemat pensioni välja teenima (nõukogude ajal arvutati pension viimase tööaasta palga järgi), saavad sigadega suurepäraselt toime, sest sea ja inimese füsioloogiad on sarnased ning lõpuks on tööga väga rahul, sest sead ei kirjuta kaebekirju.

Lõpetuseks. Kui teil on raskusi oma kõrgtehnoloogilisse farmi tööliste leidmisega, siis tasub mõelda ja võib-olla psühholoogidega konsulteerida, mis selles töökohas inimestele ei sobi ja mida tuleks/saaks muuta.

Mati Tamm

Jaga lugu:
Seotud lood

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150