Autor: Põllumajandus.ee • 13. juuli 2020

Sordi omanikule tähendab see kõik pikaajalist investeeringut. Tehtud investeeringu korvamiseks ja uute tegemiseks on sordi omanikul võimalik sort vabatahtlikult kaitse alla võtta. Seda ka enamik sordiomanikest teevad, kirjutab Maablogis Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik Kristiina Digryte.

Kust tuleb sordikaitse?

Eesti on ühinenud rahvusvahelise uute taimesortide kaitse konventsiooniga ehk UPOVi konventsiooniga alates 2000. aastast. Konventsioon on Eestis rakendatud taimede paljundamise ja sordikaitse seadusega.

Eesti territooriumil kehtib paralleelselt kaks sordikaitse süsteemi – Eesti sordikaitse ja Euroopa Liidu ehk Ühenduse sordikaitse. Eestis kaitse alla võetud sortide kaitse kehtib vaid Eesti territooriumil; Ühenduse sordikaitse kehtib nii Eesti kui ka kogu ülejäänud Euroopa Liidu territooriumil. Näiteks, kui Eesti sort on võetud kaitse alla ka Lätis ja Soomes, siis kehtib seal nende riikide kohalik sordikaitse. Samas üks sort ei saa olla võetud samaaegselt nii riikliku kui ka Ühenduse sordikaitse alla. Valiku, kumba kaitset kasutada, peab tegema sordiomanik.

Eestis on praegu kaitse all 88 põllukultuuride sorti. Euroopas asuvad suured sordiaretusettevõtted Saksamaal, Poolas, Taanis ja Prantsusmaal. Sealt jõuavad sordid ka meie turule. Samuti kasvatatakse meil palju Soomes ja Rootsis aretatud sorte, kuna kasvutingimused on sarnased.

Sordi laiemaks levitamiseks sõlmivad sordiomanikud asjakohased lepingud kohalike sordiesindajatega, kes saavad sellega õiguse korraldada sordi turustamist ja paljundamist kohapeal. Esindajaga lepingu sõlmimisel tahab sordiomanik olla kindel, et tema õigused on sihtriigis kaitstud ja töötab efektiivne sordikaitse süsteem. Kahjuks näeme märke, et puudulikul sordikaitse rakendumisel võib uute sortide saamine olla raske ja on juba ette tulnud, et sordiomanik on Eestist sihtturuna loobunud. Õnneks pole seda veel juhtunud väga tihti.

Mida tähendab sordikaitse?

See on intellektuaalse omandi õiguskaitse, mis võimaldab kaitsta sordi kasutamist sarnaselt näiteks muusika- või kirjandusteose autoriõiguse kaitsega või leiutiste patenteerimisega.

Sordi võtmisel sordikaitse alla saab selle sordi omanik õiguse kontrollida seda, mida tema sordiga tehakse. Täpsemalt tähendab see, et kaitsealuseid sorte võib toota, turustada, importida, eksportida ja hoida enda valduses vaid sordiomanik ise või isikud, kes on sõlminud sordiomanikuga selleks litsentsilepingu või saanud temalt volituse. See kehtib nii Eesti kui ka Ühenduse kaitse alla võetud sordi puhul. Eestis on selliseid litsetsilepinguid sõlmitud näiteks sordiomaniku ja Eestis sordi esindajate vahel, kes korraldavad siin sordi paljundamist ja turustamist.

Oma tarbeks tootmisele kehtivad erandid

UPOVi konventsiooni artikli 15 kohaselt on sordikaitse süsteemile sätestatud kohustuslik erand ja võimalik erand.

Kohustuslik erand

Kui sorti kasutatakse uue sordi aretuseks, siis pole sordiomaniku luba vaja. Seda nimetatakse kohustuslikuks erandiks.

Võimalik erand

Võimaliku erandiga on lubatud toota enda ettevõttes kasutamiseks kaitsealuse sordi seemet. See tähendab, et põllumajandustootja tohib toota määratletud liikide seemnest oma tarbeks külviseemet (OTS) ilma sordiomaniku loata. Sellise erandi puudumise korral ei saaks kaitsealuseid sorte oma tarbeks üldse toota.

Mis on oma tarbeks toodetud seeme?

Oma tarbeks toodetud seeme ehk OTS on külviseeme, mida põllumajandusettevõtja toodab selleks, et kasutada seda enda ettevõttes põllumajandussaaduste saamiseks. Oma tarbeks on lubatud toota hariliku kaera, hariliku odra, hariliku rukki, tritikale, hariliku nisu, kikerherne, kollase lupiini, hariliku lutserni, põldherne, põldoa, suviviki, rapsi, rüpsi, hariliku lina ja kartuli kaitsealust sorti.

Kui tegu on kaitsealuse sordiga, siis peab ettevõtja maksma sordi omanikule tasu sõltuvalt kas kasutatud kaitsealuse sordi külviseemne kasutamise eest või sordi saagi eest (loe OTS-tasude kohta rohkem seemneliidu kodulehelt). Siin on oluline välja tuua, et oma tarbeks väikeses mahus seemet tootes OTS-tasu maksma ei pea.

OTS-tasu maksmisest vabastus

OTS-tasu ei pea maksma põllumajandustootja, kui põllukultuuri kasvatamiseks kasutatavat haritavat maad on kuni 92 tonni teravilja tootmiseks (orienteeruvalt 23 ha) või kuni 185 tonni kartuli tootmiseks (orienteeruvalt 10 ha). Väikeses mahus kasvatamiseks kasutatava haritava maa hulka ei loeta rohumaad, mis on kasutuses või mis on rajatud kavandatuna kasutamiseks kauem kui viis aastat.

Selleks, et Eesti tootjatel oleks ka edaspidi heade sortide vahel valida, peab iga tootja mõistma sordikaitse olemust ja olulisust. Loodame, et Eesti tootjad seda teevad ning saame taimekasvatuses näha kestlikku arengut.

Kristiina Digryte, Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna nõunik

Allikas: Maablogi