Autorid: Kristel Härma, Liis Treimann • 21. juuli 2020

Metsaküla Piima peremees Jaan Metsamaa toob ühe Ukraina töötaja lennujaama ja jääb ootama järgmist. Seekord tuleb talle töötaja, kellega tal varasemat kogemust ei ole ja kelle nägu on vaadanud vaid pildi pealt, et töötaja lennujaamas ikka ära tunda. Selliseid tööandjad on lennujaamas vastas veel mõni, kuid üldjuhul kohtuvad talude peremehed ja perenaised Tallinna lennujaamas tšarterlennult saabuvate Ukraina töötajate kui vanade sõpradega.

Metsamaa tõdeb, et neil varem mitu korda käinud Ukraina töötaja läks seekord nende talu asemel Suurbritanniasse. "Inglismaale tehti kohe tšarterlend ja mingeid probleeme ei olnud, kui meie siin plõksisime, et ei saa ja ei taha ja ei ole vaja. Nüüd saavad kõik aru, et tegelikult on ikkagi vaja," lausub ta.

Tema jaoks tähendab uus töötaja kolmenädalast väljaõpet ning samal ajal tuleb maksta nii olemasoleva töötaja palka kui uue väljaõppel oleva töötaja palka. Lisaks ei ole uue töötajaga ka sajaprotsendilist kindlust, et ta tööle sobib. "Minule tähendas see segadus lihtsalt rohkem kulutusi. Midagi teha pole, pääsu pole, CV Keskus ei andnud meile mitte midagi." Metsamaa on täna lennujaamas vastas poegimislauda lüpsjal.

Nii mõnigi täna Tallinna lennujaama saabuv ukrainlane läks aga vahepeal Ukrainasse tagasi vaid puhkama, kuid siis saabus koroona. Kes püüdis Eestisse tulla mööda maismaad, kellel tühistati järjest lennupileteid, kuni põllumajandus-kaubanduskoda korraldas tšarterlennu. Osaühingu Viraito perenaine Ingrid Luik võttiski täna vastu lisaks lennukiga tulijale ühe töötaja, kel õnnestus kohale jõuda bussidega. Enam sellist õudust tema töötaja aga läbi ei teeks.

"Poolakas ei lase sisse, laseb ainult oma Poola tööloaga. Ja siis oligi piiripunkte ületatud bussidega mööda põlde ja mööda metsi," naerab Luik. Teise töötaja, kes tuli platsilüpsjaks, võttis ta täna lennujaamas vastu sooja embusega.

Liana Anton Sadala Agrost võtab lennujaamas vastu lausa üheksa töötajat. Temagi töötajatel oli sarnane teekond, kuid nemad saadeti autoga tulles Lätist tagasi. Seega on ühine tšarterlend tema sõnul parim ja tegelikult ka ainus lahendus mehed siiski enda juurde tööle saada.

"Noormehed proovisid tulla ju maismaad mööda. Jõudsid Lätini välja autoga, saadeti tagasi. Ühed ostsid kaks korda juba lennupileteid, neil oli elamisluba, tahtsid Eestisse tulla tagasi. Nad olid puhkusel ja koroona tuli ja jäidki sinna," kirjeldab ta oma töötajate katsumusi.

Lennujaama saabunud Antoni töötaja Vitali ütleb, et tuli siia tagasi teist korda, kuna eelmised korrad on talle siin meeldinud. Teda ootab ees teraviljade kuivendamine.

"Mulle siin meelidb, palk on hea," ütleb temaga koos saabunud Volodimir.

Tartumaale aktsiaseltsi Teedla Mõis teist korda tööle suunduv Vassili asub kahe nädala pärast, kui karantiin läbi tehtud, hoolitsema lehmade eest ning toitma vasikaid. "Tuju on normaalne, aga raske on kuhugi välismaale minna. Ma igatsen kodu järele, tahaks kodumaal tööd teha," ütleb ta. "Olen siin veel üheksa kuud ja ei saagi koju."

Miks tuleb Vassili ikka ja jälle just Eestisse? "Majandus ei võimalda seal elada, meie palk on 180 eurot kuus, raha jääb ainult toiduks," nendib mees.

Teda vastu võttev Teedla Mõisa peremees Sulev Kuus kiidab Vassilit ülivõrdes. "See poiss on mul juba teist korda. Ma ütlen ausalt, et vahepeal oli selline tunne, et läheks ise autoga järele, sest ta on hästi kohusetundlik, hästi hea südamega, ta saab kõigiga hästi läbi," loetleb Kuus ja märgib, et Vassilil on ka rammu, nimelt on tal must vöö džuudos.

Lisaks oma töötajale kiidab Kuus veel põllumajandus-kaubanduskoda, töötajaid testima tulnud Synlabi ja kõiki teisi, kes tšarterlennu korraldamisel appi tulid. "Hädas tunneb eestlane ikka eestlase ära ja ma väga tänan neid südamest."

Ukrainlane on nende nelja aastaga muutunud

Töötajaid ootavad peremehed-perenaised arutavad, et nelja aastaga on Ukraina töötajad siinse hea elatustasemega ära harjutatud ning nad on muutunud. Varem palusid töötajad, et saaksid töötada ilma puhkepäevadeta ning tööandjal tuli öelda, et see on seadusega keelatud ning ega tööandja tahagi, et tema juures töötaksid läbi põlenud inimesed. Nüüd aga puhkab Ukraina töötaja hea meelega, käib kalal ning ostab autogi. Nii mõnigi sõidab vahepeal koju Ukrainasse juba autoga.

"Meie juures on enamik ukrainlasi kõrgharidusega, nendel on kinnisidee, et oma maja ja oma firma, raha peab selleks kokku saama. Ukrainas nad ei saa seda elus ees," sõnab Luik. Tema täna maad mööda kohale jõudnud töötaja küsis juba, kas saaks minna ka keeltekooli, et õppida selgeks eesti keel: tema siit enam ära minna ei taha.

Palupera Agro peremees Marko ütleb, et tema töötajad läksid koju kolmeks kuuks ning neil oli kokkulepe, et mehed tulevad tagasi. Kolmest kuust sai aga koroonakriisis pool aastat. Ta ütleb, et kui kuulata meestelt, milline on eluolu Ukrainas, on seda tööd neil hädasti vaja.

"Seal on 200 eurot heal juhul keskmine kuupalk ja noor inimene sellega ju suurt ära ei ela. Siin üks noormees oli meie juures üheksa kuud ja siis ta sai selle raha eest põhimõtteliselt endale maja osta oma kodukülla ja tema oli väga rahul," ütleb Marko, kes viib oma kaks töötajat karantiini ja seejärel tööle Otepää külje all. Temagi proovis lennupileteid osta nii airBalticuga kui Wizzairiga, kuid vastu vaatasid kogu aeg vaid tühistamised.

Kõiki täna saabunud ukrainlasi ootab nüüd ees kaks nädalat karantiini. Enamikul tööandjatel on neile anda oma korterid ning seetõttu suuri kulutusi nad ette ei näe. "Meil on oma korter, mul ei ole kolossaalseid kulutusi. Ja ma tean, et mehed on seda väärt, mul ei ole mitte millestki kahju," sõnab töötaja vastu võtnud Ingrid Luik.