Autor: Põllumajandus.ee • 2. september 2020

Väiksemad aiandid on läinud spetsialiseerumise teed ja tunnistavad, et tomati kasvatamine on pigem taimekasvatuse kõrvalsaadus, sest tahetakse näha milliseid vilju uued sordid kannavad.

Harjumaal Kiili vallas aiandit pidav Sepalilled OÜ omanik Aivar Somarokov, kellel on üle 5000 ruutmeetri kasvuhoonete all, tõi tomati ja kurgi kasvatamise üheks põhjuseks selle, et on soov teada saada kasvatatud sordi omadused. „Et näha mida me järgmisel kevadel müüme ja teha endale selgeks, milline tomat kasvab. Millise sordi vili on piklik, millisel on vili ümar, mis värvi sort on – kollane, oranz, punane. Milline taim on kõrge ja milline madal. Kui jääme tulemustega rahule ja viljad on ilusad, siis kasvatame neist järgmisel kevadel taimi. Sama käib ka kurgi kohta,” lausus Somarokov.

Poodidega on vähestel väikeaianditel erikokkulepped tomatite ja kurkide müügiks. Pigem müüvad aiandid ise, otse aiandist, oma saadusi. „Ka valmib tomat meil ajaliselt suhteliselt hilja, pigem juulis ja augustis, mitte mais või juunis. Seega ei konkureeri me poode varustavate suurtootjatega ja importijatega,” tunnistas Somarokov.

Küsimusele, milliseid tomatisorte järgmine kevad oodata on, jääb Somarokov vastuse võlgu ja ütleb, et kõike ei saa ette rääkida. „Eelmisel aastal olid aga populaarsemad tuntud sortidest ´Malle`, ´Visa´ ja ´Mato´, mida hobiaednik kasvatab. Veel soovitakse kirsstomateid ja rõdutomateid,” nentis ta.

Somarokovi sõnul on ta teadlikult valinud tomatitaimede kasvatamise suuna, sest ei soovi konkureerida välismaiste tomatikasvatajatega. „Siis pead sa olema valmis aastaringselt pakkuma tomatit, nii talvel kui kevadel,” rääkis Somarokov otsuse tagamaadest. Samas maitsetaimi on tema aiand müünud erinevates aiakeskustes ning mees on rahul pakutava hinnaga ega pelga suurtootjate hinnasurvet. Somarokovi tõi hoopis välja, et ostueelise annab siiski kvaliteetne taim, mitte odavam hind.

Pigem on ettevõtja sõnul väljakutseks see, et pidevalt tuleb ajaga kaasas käija. Somarokovile on see tähendanud mitme uue kasvuhoone ehitamist, et paremini aiandi tööd korraldada. „Kuigi, ega lõpmatuseni kasvada ei saa. Enda piir tuleb ära tunnetada,” tunnistas ta.

Eriolukord pani eestimaalased rohkem aiandusega tegelema

Sepalilled OÜ aiandis töötab pidevalt kuus inimest, ülejäänud hooajatöötajaid võetakse vajadusel juurde.

Kevadist eriolukorda kommenteerides ütles Somarokov, et eriolukord ei toonud neile käibes suuri tagasilööke, pigem püsisid inimesed kodus ja ostsid rohkem taimi – osteti nii köögiviljataimi, maitsetaimi kui lilli. Sepalilled turustas kevadel oma toodangut aianduskeskuste kaudu ja ei pidanud kahetsema. „Kõik läks müügiks. Seda oli küll tunda, et inimestel on suurem huvi ise köögivilja ja lilli kasvatada,” tunnistas ta.

Väiketootjana ei taju ta suurtootjate hinnasurvet, pigem tõdeb Somarokov, et kõige olulisem on oma asja hästi teha ja pakkuda ostjatele seda mida nad ootavad.

Tarbijate eelistused on jäänud taimede ostmisel suures plaanis samaks. Erilisi tarbijate lemmikuid on Somarokovil raske välja tuua, pigem tõdes mees, et näiteks lilledest ostetakse kõike, mis on ilus. „Vaikselt on tulemas tagasi potipõllunduse trend ja on näha, et inimesed soovivad üha enam endale ise kurki ja tomatit kasvatada. Isegi maitsetaimi on inimesed hakanud tänavu rohkem kile all kasvatama. Pigem on selline tunne, et inimestel oli kevadel kodus igav ja kõik muru hariti üles,” muigas ta.

Mahesaadused on moes

Somarokovite peres arendab tütar Piret ökoaiandit, mis eelmisel aastal kolis end Sepalillede aiandi kõrvale Siberi külla. Peremehe sõnul on ökoköögivilja kasvatamine kasvav trend ja kui veel mõned aastad tagasi oli tegu üsna marginaalse tootega, siis nüüd tunnistab ta, et turu tarbimine on selles segmendis tõusnud isegi 15-20 protsendini.

„Meie eesmärk on ikkagi, et mingil ajal peaks kogu köögivili ja maitsetaim olema öko. Ega me oma toodetes praegugi taimekaitsevahendeid ei kasuta. Kahjulike putukate vastu oleme kasutanud neid putukaid, mis kahjurid ära söövad. Taimedele turgutuseks anname ainult väetist,” selgitas ta ja lisas: „Selle vahega, et tavaaiandis kasutame tavaväetist, aga ökoaiandis kasutatame ökoväetist.”

Kommentaar:

Käärid tootmise ja turustamise vahel

Põlvamaa Intsu talu peremees Voldemar Kamenik, keda võib tomatikasvatuses Eesti mõistes pidada suurtootjaks ütles, et on köögivilja kasvatamas juba 41. hooaega. „Ilmselgelt ei saa me enam uut valdkonda valida. Palju on siia panustatud, loomulik edasiminek oleks tegevuse laiendamine. Paraku valitsev laenupoliitika ei võimalda mitmetes valdkondades tegelevatel ettevõtetel normaalsetel tingimustel laenu saada. Pank soovib tagatist, mis mitmekordselt ületab laenusumma, et nii endale mugavalt maandada laenamise riskid. Probleemiks on ka tõsiasi, et sõltumata investeeringute mahtudest ei ole see panga silmis hiljem likviidne vara. Lisaks ei ole Eestis nagu arenenud riikides on tavaks, et riigi garantiiga saaks põllumehed vastuvõetava protsendiga pikaajalist laenu. Kahjuks meil ei ole selleks pädevaid inimesi, kes suudaks analüüsida laenusoovija tootmisprojekti ja jätkusuutlikkust. Tänu sellisele olukorrale ei ole Intsu talul olnud võimalik pea 14 aastat kasvupinda suurendada,” rääkis Kamenik, kellel on kasvuhoonete all hektar maad ja saaki saadakse üle 300 000 kilo.

Tomatite turustamisest rääkides tunnistas Kamenik, et osade poekettidega on kahetine olukord: avalikult öeldakse, et soovitakse müüa Eestimaist köögivilja, aga tegelikult on asjade seis vastupidine, kuna Privet Labeli all tuuakse sisse importtomatit ja kurki. Seega on need poed huvitatud enda importtoodangu müügist ning kodumaine tootja jääb tahaplaanile.

Juuli Nemvalts, Põllumajandus.ee kaasautor