Sealihaga isevarustatuse tase langeb

Eesti seakasvatajad pöördusid ühiselt valitsuse poole – sektor on pikalt kestnud kriisidest ja ebavõrdsest konkurentsiolukorrast niivõrd räsitud, et ilma riigipoolse abita enam hakkama ei saada.

Kuigi kulude kiire kasv on mureks kogu põllumajandus- ja toidusektoris, siis eriti teravalt puudutab see seakasvatust ning mitmed kohalikud olulised seakasvatajad ongi kriisis paraku juba lõpetanud.

Oleme viimastel nädalatel saanud lugeda lugusid sellest, kuidas meie seakasvatajad on tegevust lõpetamas, kuidas hädas on ka kõige suuremad turuosalised ja kuidas toetused jõuavad sinna, kuhu nad jõudma ei peaks. Jättes kõrvale meie põllumajanduse igipõlised iga sektori sisesed Andreste ja Pearude kaikavedamised, siis mis oleks, kui mõtleksime ühiselt, mida saame kõik teha selleks, et ka edaspidi meie seakasvatus püsiks ja kodumaine liha meie laualt ei kaoks, kirjutab maaeluminister Urmas Kruuse.

Loomakasvatuses ei kao raha ainult sööda tootmisega, vaid eelkõige selle säilitamisel. Uus tehnoloogia, kus silo pakitakse kiletorusse, lubab vähendada kadusid kordades ning annab kasvatajale senisest täpsema kontrolli sööda kvaliteedi üle. Lahendust tutvustatakse peagi Maamessil Tartus ja suvel Järva PM põldude demopäeval.