Autor: Äripäeva eriprojektide ja sisuturunduse üksus: [email protected] • 2. jaanuar 2020

Rünkaru sõnul on põllumaa väärtuse hindamisel esmaseks tingimuseks juurdepääs kinnistule. „Kui kinnistule on võimalik pääseda avaliku või eratee kaudu, näiteks teeomaniku kirjaliku loaga või juba varasemalt kehtestatud servituudiga, siis võib öelda, et see esmane tingimus on täidetud,“ lausus Rünkaru.

Hindamisel vaadatakse ka seda, kas liigniisketel aladel on rajatud või taastatud kuivenduskraave ja drenaaže ning kas neid on hooldatud. Suure eelise annab see, kui kinnistut on võimalik masinatega terviklikult majandada ja põllumees saab toimetada nii, et ei pea vahepeal kinnistult lahkuma, näiteks vilja või kariloomade kasvatamisel või rohumaadel silo ja heina tegemisel.

Vajadusel rentnik peale

„Vastupidise mõjuga on see, kui piirkonnas ei ole põllumajanduses tegutsejaid, ehk maaomanik ise ei tooda ja rentnike ka ei ole ning põld jääb sööti. Kui põllumaa majandamisega ise ei tegeleta võiks selle välja rentida, et kinnistu oleks kasutuses. Nii on võimalik teenida renditulu ning kinnistu ei kasva sööti ehk ajas väärtus ei kahane vaid pigem säilib ning kasvab,“ selgitas hindaja.

Finants- ja maamajanduse konsulent Olavy Sülla sõnul tuleb põllumaa rendile andmisel jälgida, et rentnik heaperemehelikult põllumaad kasutaks. „Tõsi küll enamus põllumehi oskab väärtustada põllumaa tähtsust ja nad on väga hästi aru saanud, et põllumaa on tootmiseks väga vajalik, piiratud tootmisvahend,“ rääkis Sülla.

Pigem tekkib erinevus selles, kas majandatakse oma või renipindasid, sest paljud tootmisvahendid on renditud. „Kui enda omandi osas on Eesti põllumees väga teadlik maa väärtusest, siis rendipindade osas on kindlasti ka neid kasutajaid, kes vaatavad vaid kuidas võimalikult väikese kuluga võimalikult palju raha teenida,“ hoiatas Sülla. Tema sõnul kohtab rendilepingutes harva punkti, mis sõnastab selgepiiriliselt millises seisukorras on rendile antav kinnistu ja millises seisukorras peab see rendiaja möödumisel olema.

Teadlik tegutsemine

Tihti on inimestel raske mõista madalat hinda maadel, mida ei majandata. Need kinnistud on sageli võsastunud, kraavid amortiseerunud ja kinnistul kasvab valdavalt paju- ning remmelgavõsa või mätastarna, rahvakeeli poku mättaid või on kinnistud põlvini vesised, näiteks luhaalad ja sooäärsed maatükid.

„Õnneks lühiajaline tegevusetus ei langeta hinda, kuid pikaajaline tegevusetus kinnistul langetab tõepoolest hinda,“ kinnitas Rünkaru. Kraavide kinnikasvamine puudega ning liigniiskuse taas tekkimine vähendab väärtust. Raskesti ligipääsetavad kinnistud vajaksid ligipääsu loomist või siis amortiseerunud ning kinni kasvanud teede renoveerimist. Võsastunud ala saab puhastada ning võimalusel ka hakkesse suunata. Kuid luha ning sooaladega on keeruline majandada ning see vajab teadliku pingutust.

„Samuti võib esineda pettumust äärealade majandajatel. Ei saa öelda, et seal puudub konkurents. Kuid piirkonnas on võrreldes teiste valdadega põllumajandus tegevus madalam. Tööjõudu samuti vähem. Ehk, kui peaks tekkima kinnistute realiseerimise vajadus, siis kahjuks võib eeldada, et võimalik huviliste ring, kes sooviksid müügile tulnud objekti omastada on väiksem,“ rääkis Rünkaru probleemidest.

Pigem tuleb tema sõnul leppida tõsiasjaga ning mõelda kuidas ka sellistes tingimustest saaks efektiivselt maad kasutada. Näiteks saab liigniiskeid alasid võimaluste piires kuivendada, kui see on aga liiga tülikas, siis võiks mõelda muudele väljunditele näiteks lihaveiste kasvatamisele. „Vajadusel tuleks konsulteerida konsulentidega, kes oskavad anda nõu, kuidas oleks mõistlikum käituda. Jah, kindlasti saab tõsta maa väärtust, kuid siin peab olema ise samuti leidlik ning otsima sobivat väljundit, mis oleks sobilik maa omanikule ning selle majandajale,“ kinnitas Rünkaru.

Suurem pilt

Rünkaru hinnangult tuleb põllumaa väärtuse säilitamisel ja tõstmisel tegevusi vaadelda pikema perspektiiviga - mida kaugemale tulevikku põllumees oma sihid seab, seda parem. Sama moodi on vajalik teada möödunud viie kuni kümne aasta kultuuridest, mida on kasvatatud ja nende saagikusest ning kasuks tulevad möödunud perioodide ilmastikuandmed.

„Vähetähtis ei ole ka teadmine milliseid kultuure saab antud põllumaal kasvatada. Ehk millises järjestikus kultuure vahetada ning mille kasvatamist mullastik võimaldab. Kuidas ajas mullastiku näitajad muutuvad pärast erinevaid kultuure. Ehk kuidas hoida mullastiku huumuse bilanssi positiivsena (mikroorganismide e. toitainete rikkana), mitte kahanevalt,“ selgitas Rünkaru.

Alles siis on nende teadmiste põhjal võimalik teha tulevasi planeeringuid, mis hoiavad ning kindlasti tõstavad maa väärtust. Lisaks on ajas muutuv tehnoloogia, sest selle areng on pidurdamatu - muutes lihtsamaks külviprotsessi, vahepealset väetamist ning koristamist.

„Siia juurde tuleks lisada millisel moel on maailmaturul muutunud saagi hinnad, ehk tasuvus. Möödunud suvel oli teravili rekord saagiga, kuid maailmaturul oli lagi vastas ning hind tuli madalamale. Võitsid need, kes olid enne müüki fikseerinud müügihinna kõrgemale,“ lausus Rünkaru. „Põllumaa väärtuse säilitamist ning väärtuse tõstmist ei saa vaadata kitsalt vaid peaks mõistma tervikuna. Minu silmis on suurimaks eeskujuks mahetootjad. Ma näen, et neilt on kogu ühiskonnal väga palju õppida. Kindlasti on siin tõepõhjaga vastuväiteid, kuid minu arvamus on momendil selline.“