Uuringutulemus: põllumajandusettevõtted vajavad mitmekülgset ja pikemat finantseeringut

Kivila rõhutas, et LandCredit on keskendunud põllumajandusettevõtete finantseerimisele ja on kursis sektori eripäradega. „Finantseerime ettevõtteid olukordades, kus pangafinantseering ei ole piisav. Samas on oluline, et finantseerimisotsuste tegemisel mõeldakse mitu sammu ette. Näiteks võib kasutada LandCrediti paindlikku finantseeringut PRIA projektis sildfinantseeringuna või maaostu puhul. Kindlasti võiks investeeringu tegemise algfaasis olla selge kas on realistlik loota, et pank on tulevikus valmis LandCrediti laenu soodsama laenu vastu välja vahetama,“ rääkis Kivila.

Uuringust selgus, et põllumajandusettevõtete jätkusuutlikkuse seisukohalt on olulised võimalikult soodsa intressiga pikaajalised laenud.

Swedbanki põllumajandussektori juht Brit Padjus sõnas olukorda kommenteerides, et Swedbank on olnud pikaaegne partner põllumeestele ning jätkab seda suunda ka edaspidi, sest tegemist on nii Eestile kui ka pangale väga olulise sektoriga. Tema sõnul on kõige olulisem aspekt finantseerimise saamise juures rahavoog. „Positiivse finantseerimisotsuse jaoks on tarvis jätkusuutlikku äriplaani, millega tagatakse positiivne rahavoog igakuiste kulutuste ja laenu ja või liisingu põhiosamaksete ning intressimaksete teenindamiseks,” kinnitas Padjus.

Pärnumaa Nõuandekeskuses tegutsev Olavy Sülla ütles, et on viimased kakskümmend aastat rääkinud põllumeestele finantseeringuriskide targast maandamisest. „Pean nentima, et eakamad põllumehed, need kellel on veel nõukogudeaegne töökogemus, on finantskohustuste võtmisel tasakaalukamad ja tegutsevad väiksemaid riske võttes,” nentis Sülla. „Pigem nooremapoolne põllumees ei mõtle alati kõike riske läbi ja kipub meelepärase ostu tegemisel majanduskeskkonda alahindama. Laenu taotlemisel on ju see, et laenuvõtjal erilisi õigusi ei ole. Sa pead aktsepteerima laenuga kaasnevaid nõudeid, kas see siis sobib või mitte. Ajaga on nõudmised muutunud aina karmimaks ja laenaja varasemat finantskäitumist vaadatakse ülimalt pingsalt. Isegi laenaja sotsiaalmeedia postitusi vaadatakse. See kes laenab, ka see ei anna enam kergekäeliselt laenu välja.”

Laenamise vajadusi näeb Sülla kõige enam põllumaade ostmisel, sest rendilepingute tähtajad hakkavad lõppema. „Kuna riik on päris palju maatükke katastrisse saanud kanda ja hakkab oksjoneid pidama, siis kõikvõimalikud kinnisvarafirmad on hinnad ajanud väga kõrgeks, sest nad võtavad seda kui investeeringu kapitaliseerimist aga põllumehe jaoks on maa igapäevane tootmisvahend, tema ei suuda niipalju selle eest välja käia. Kuna maa on suuremahuline investeering vajab see ka pikaajalist investeeringut – alla kümmet aastat pole mõtet seda pangalt või muult krediidiasutuselt küsida, nii kiiret tasuvust ei suuda põllumees laenule tagada,” hoiatas Sülla.

Taime- ja loomakasvatusettevõtete varade väärtusest ja laenumaksevõimekusest rääkides tõi Brit Padjus välja, et kui vaadata finantsandmeid, siis paistab silma, et varade väärtus on tõusnud ja kohustuste maht varade suhtes ei ole suurenenud. „Küll aga on vähenenud laenuteenindamine ehk võimekus genereerida tootmiseks kasutatavate varade pealt rahavoogu,” nentis ta. „Teravili on börsikaup ja kahjuks hind ei sõltu sellest, kui suuri kulutusi Eestis põldudele tehakse. Näiteks 2014. aasta sügisel langes piimahind alla tootmise omahinna ja püsis seal kaks aastat.”