Miks teadustöö rakendamine praktikasse ei toimi?

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi teadlased on asunud uurima, kuidas teadustöö tulemusi kiiremini ja paremini praktikasse rakendada.

Loomakasvatusteaduses kulub suuri summasid, et leida uusi lahendusi haiguste kontrolliks ja ennetamiseks, kuid sageli jäävad tulemused loomakasvatajate poolt teadmata põhjusel praktikasse rakendamata. Küsimusele, miks see nii on, püüab vastust leida Eesti Maaülikooli doktorandi Triin Lepiku doktoritöö. Doktoritöö juhendaja, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi parasitoloogiateadur Brian Lassen selgitab, et tõuke sellealase uurimuse tegemiseks andis arusaamine, et valdkonnas, millega ta on tegelenud juba aastaid – ka Eesti veisekarjades laialt levinud parasiit Eimeria uurimine, ei ole märkimisväärset paranemist olnud. “Loomulikult on selline tõdemus masendav, “ nendib Brian Lassen.

“Selleks, et tõhustada haiguste tõrjet, oleks vaja teada, milliseid nõuandeid ja kellelt loomakasvatajad üldse kuulda võtavad, aga ka seda, mille poolest nad  üksteisest erinevad – mis kedagi motiveerib ning millised on nende individuaalsed uskumused. Üheks takistuseks võib olla see, et kommunikatsiooni planeerimisel eeldatakse ekslikult, et kõik loomakasvatajad mõtlevad ühtemoodi,“ kommenteeris Brian Lassen.

Informatsioon, mis kajastab loomakasvatajate seisukohti, oleks abiks nii põllumajanduspoliitika elluviijatele, teadlastele, loomaarstidele kui ka loomakasvatajatele endile. Lisaks annab see väärtuslikku epidemioloogilist infot ja praktilisi soovitusi haiguste ennetamiseks.

Eesti Teadusagentuuri rahastatava uuringu valimisse kuulub 1500 Eesti veisekasvatajat, kelle poolt täidetud küsimustike analüüsi kaasatakse väliseksperte sotsiaalepidemioloogia alal. Uuringu tulemused peaksid selguma käesoleva aasta lõpuks.