Lihaturu langus väljus andmevea piirest

Varimajanduse kasv ja rahvastiku vähenemine. Statistikast möödaminevad lihakogused on minu hinnangul Eestis suurenenud. Erinevate oma-, talu-, mahe-, värske- ja turunimeliste müügikohtade arv on kasvanud. Ülevaade seal müüdava kauba koguste ja liha päritolu kohta on aga puudulik. Ka kõikvõimalikke väikeseid marinaadis importliha müüjaid on rohkem kui kunagi varem. Kerkib küsimus, kas kõik neis lihatööstustes toimuv on kontrolli all? Euroopa Liidu sisepiire ületavate väiksemate oma tarbeks või ka edasimüügiks liikuvate lihakoguste täielik kontroll on kindlasti ka võimatu. Nii et üks lihatarbimise vähenemise põhjus võiks peituda ametlikult deklareerimata tootmis- ja impordikogustes.

Eesti elanike arvu muutust silmas pidades võib 2-3 protsenti tarbimise vähenemist kirjutada inimrände arvele. Lisaks mujale elama läinutele ei tarbi Eestis täies mahus liha ka see elanik, kes töötab näiteks Soomes ja kodumaal viibib vaid nädalavahetusel.

Vigased andmed. Tõenäoliselt on ka statistiliste andmete täpsuses mingi kõikumine. Mul on kahtlusi aasta lõpu lihavarude kohta esitatud numbrite õigsuse suhtes, kuid liiga suur see viga ei saa olla. Kuna statistikaameti metoodika on aastast aastasse olnud sama ning ka tõepäraste tulemustega, siis on andmed eelmiste perioodidega siiski võrreldavad. Ebatäpsetest andmetest võiks tarbimise vähenemisele katet tulla samuti paar-kolm protsenti.

Igal juhul on selge, et siseturule suunatud aus lihatootja praegu väga rõõmustada ei saa. Ka tulevikus ei ole põhjust suurele tarbimise kasvule loota, kuigi olen kindel, et 2012. aasta langus on ajutine ning kümne aasta perspektiivis jõuab Eesti ELi keskmisele tasemele, milleks on ca 82 kilogrammi liha inimese kohta aastas (meil oli see näitaja mullu 67 kg ja aasta varem 73 kg). See eeldab aga eeskätt, et n-ö hall turumajandus saadakse vastavate asutuste poolt kontrolli alla.

Juba praegu võib aga öelda, et 2013. aasta tuleb turul hoopis teistsugune. Ületootmise ja ekspordi kokkukuivamise tõttu on aasta esimeses pooles ELis suured liha (eriti sealiha) ülejäägid, hinnad on madalamad ja liha süüakse rohkem. Veiselihast rääkides vist küll samas tempos tarbimise kasvu ei tasu oodata, sest veiseliha hobuselihaga asendamisega seotud skandaalid muserdasid selle lihaliigi tarbimist aasta alguses.

Lihatarbimine küll taastub, kuid loomakasvataja on ikka mures ja loodab omakorda sööda­hindade langusele. Kui söödahinna langust ei tule, jääb osa Euroopa farme lindudest-loomadest tühjaks ning siis reageerivad hinnad juba uuele olukorrale oma kõikumatu loogikaga.