Autor: Margus Ameerikas • 18. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põhjused on peamiselt selles, et varasemalt tuli väävlit piisavalt palju tööstusest korstnate kaudu. Samuti oli oluliseks allikaks fosforväetis superfosfaat, millega taimed said piisavalt palju väävlit. Mida hoolikamalt kasutatakse energeetikas ja tööstuses väävlifiltreid, seda enam peab taimekasvataja muretsema, et taimed väetiste kaudu piisavalt väävlit saaks. Eelmisest aastast alates on ka Eesti elektrijaamade korstnatel spetsiaalsed väävlifiltrid.

Bilanss põllul. Mullas on väävel sama liikuv kui lämmastik. Taimedele omastatav kogus võib tulla atmosfäärist, mulla orgaanilise osa mineraliseerumisest ja väetistest. Sademetega saadav osa on järjest vähenenud. Kivisöe ohtral põletamisel Lääne-Euroopas oli see peamiseks väävli allikaks taimedele. Sealt jõudis seda valitsevate tuulte poolt kaunis palju ka meile. Täna  sõltuvalt tööstuse lähedusest ja tuule suundadest vaid 4-6 kg/ha aastas. Mulla mineralisatsioonil vabaneb 10-50 kg/ha ja see sõltub väga palju orgaanilise aine iseloomust, ning muidugi mineralisatsiooni mõjutavatest tingimustest: mulla temperatuurist, niiskusest ja happesusest. Mineraalväetistes on väävli sisaldused väga erinevad ning taimed võivad sealt saada 0-50 kg/ha. Tänased väetised võivad seda üldse mitte sisaldada ning üks enam sisaldavatest on näiteks ammooniumsulfaat 24%-ga.

Üllatav on see, et orgaanilisest väetistest olevast väävlist omastab taim esimesel kasvuaastal vaid ligikaudu 5%. Mis tähendab seda, et sõnniku ja läga kasutamisel peab andma lisaks kõrge S sisaldusega mineraalväetist. Väga suure väävli liikuvuse tõttu võib mullast välja leostuda 40-160 kg/ha.

Taimede S vajadus on väga erinev: 10-70 kg/ha. Tavaliselt teraviljad vajavad 10-30 kg/ha. Söödateraviljad vähem, toidunisu küpsetusomaduste tagamiseks kõrgema kogusega. Õlleoder madalama proteiini tagamiseks ja efektiivsemaks N kasutamiseks veidi enam. Õlikultuurid 30-70 kg/ha. Palju sõltub muidugi planeeritavast saagitasemest. Kui saadakse teravilja alla 3 t/ha, siis pole S jälgimine mitte kõige olulisem. Kui eesmärgiks on kvaliteetne toidunisu, siis peaks arvestama ligikaudu 5 kg S-i planeeritava saagi tonni kohta. Rapsil on vaja 16 kg S-i ühe tonni terasaagi moodustamiseks. Väetistega antav kogus peab olema taoline, et arvestades mulla S bilanssi saaks taimede S vajadus rahuldatud.

Milleks S? Peamine eesmärk on taimede tasakaalustatud toitumine. Väävel tagab lämmastiku maksimaalse efektiivsuse. Kui taim ei saa piisavalt väävlit, ei suuda ta kasutada N-i. Ka puuduse sümptomid on mõlema elemendi puhul kaunis sarnased – lehestik jääb kahvatult roheliseks. Osadel kultuuridel on aga väävel eriti vajalik:

• Õlikultuurid. Rapsidel sõltub õlisisalduse % just väävli kättesaadavusest.

• Toidunisu kleepvalgu kvaliteedi tagamine on peamine küpsetusomaduste määraja. Väävel tagab hea kvaliteedi ja seda mõõdetakse langemisarvu alusel.

• Õlleodral madala proteiinisisalduse tagamine. Piisav väävel võimaldab kasutada N-i võimalikult efektiivselt ning suurendada saaki tärklise arvel.

• Rohumaadel haljasmassi kõrge kvaliteedi (proteiini ja suhkrute) tagamine.

Lisaks on S veel väga oluline liblikõielistele, sibulatele, küüslaugule jt. kultuuridele

Väetussoovitused. Kuna väävel on mullas väga liikuv ja taimedes vastupidi väheliikuv, siis parim kasutussoovitus on anda seda taimedele jaotatult, nii nagu ka lämmastik. Näiteks taliviljadel külvieelselt antavas kompleksväetises on ligikaudu 3% väävlit. Sellest piisab sügiseseks kasvuks. Kevadel antakse S jaotatult koos lämmastikuga pealtväetisena.

Millise väetisega kevadel alustada? Kui mullapind on olnud kogu talve külmunud, ja ühtlaselt lumega kaetud, siis on sinna kogunenud 4-5 kuu sademetega väävlit, mis on taliviljadele lume sulades kättesaadav. Sellisel juhul võib piisata esimeseks pealtväetamiseks vaid lämmastikust, seda siis kiire nitraatlämmastikku sisaldav AN. Kui talv on olnud pidevate suladega ja mullad talvel mitmekordselt „läbi pestud“, see tähendab, et S on välja leostunud, siis kindlasti esimene pealtväetis anda S-i sisaldava NS väetisega.

Väetussoovitused võivad veidi erineda maade lõikes ja kindlasti ka ajaliselt. Vanemates soovitustes oli kindlasti suurem lootus atmosfäärist tuleva kogusega arvestamisel ja ka suurema tööstussurvega maades võivad soovitused olla madalamad.

Nii nagu kõigi toiteelementide liiaga on ka väävli liialt suur kogus kahjulik. Väävel üle 100-150 kg/ha võib hakata piirama molübdeeni omastatavust.

N:S suhe on üks lihtsamatest väetise sobivuse näitajatest. Kui üldjuhul teraviljad vajaksid suhet 10:1, siis õlikultuuridel võiks olla suhe 6:1. 

Kõrgeima väävli sisaldusega väetis on ammooniumsulfaat (AS). Varasemalt meil kasutatu pärines peamiselt Venemaalt või Ukrainast ja oli erinevate metallitööstuste jääde. Selle tõttu oli see suhteliselt odav ning vastavalt ka selle negatiivsed füüsikalised omadused. Kristalne struktuur ja väga suur õhuniiskuse imavuse oht. Hoiustamisel võib kergelt moodustada märgunud suhkru taolise massi ja kivistuda hiljem ühtseks kamakaks. Lämmastiku sisaldus on AS-s 21% ja see kõik on vaid ammooniumina. Tähendab seda, et mullas suhtelisel püsiv kuid taimedele mitte eriti kiiresti kättesaadav. Sobivam teiseks pealtväetamiseks, kui mullas juba toimub mikroorganismide elutegevus. Lääne-Euroopast pärinev on granuleeritud AS.

Lämmastik-väävel (NS) väetised. Lämmastik on nendes tavaliselt samuti kui AN-s, s.t. nii ammooniumi kui nitraadina. Võimalik on toota aga väga erinevate koostistega tooteid. Üldiselt on nendes lämmastiku sisaldus 24-28% ja väävlit 5-14%. Sõltuvalt tootjast on nimetused erinevad ja ka koostis võib veidi erineda. Soome tehastes tehtut nimetatakse FinNS-ks. Norra tehastest tuleb Yara Bela Axan kaubanimetusega. See on ka füüsilise graanuli kvaliteedilt üks parimaid mineraalväetiseid. Mitmed tootjad nimetavad oma lämmastik-väävel väetist ammooniumsulfaatnitraadiks (ASN).

Kaltsiumammooniumnitraat (CAN) on taoline lämmastikväetis, milles on kaltsiumi lisamisega vähendatud N-i osatähtsust 26-27%-le. Sellega tagatakse see, et tootest ei ole võimalik lõhkeainet valmistada. Paljudes maades on tavaline AN keelustatud ning CAN on seal selle aseaine. Lisaks on võimalik lisada CAN-le veel väävlit ja magneesiumit, mis on siis vastavalt ka etiketil ära märgitud. Lääne tehastes valmistatus on tavaliselt 5% väävlit, Venemaalt pärinevas 3%.

FinCAN on Soomes toodetav lämmastikväetis, milles on lisaks taimedele vajalikud makro- ja  mikroelemendid ning loomade ja inimeste tervisele positiivselt mõjuv seleen.