Autor: Kairi Oja • 12. juuli 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Õlle pruulimine oma tarbeks või ka väikesemahuliseks turustamiseks kogub üha populaarsust - seadmed on kättesaadavad ning joojad ihkavad poemaitsetest enamat, kirjutab Äripäeva 11. juuli rubriik Hobi.

Alustavale õllemeistrile maksab nn stardikomplekt 40-50 eurot, mis sisaldab ka taarat.

SAMM SAMMULT: Kuidas villida oma märjukest?Lihtsaim õlletegemise protsess käib nõnda, et tuleb võtta näiteks kümneliitrine plastanum ja panna siirupikeedus koos pärmiga sellesse käärima.

1. ALUSTAJA LÄHEB KINDLA PEALE

Anum sulgeda õhukindlalt ja panna peale õhulukk, millesse siis tekkib nn mulks.Käärimine kestab nädala või paar, seejärel tuleb ollus kallata kas õlleankrusse või pudelitesse.Vahepeal võib hüdromeetriga mõõta, kaugel käärimisprotsess on ja kui kangeks õlu on muutunud.

2. EDASIJÕUDNUD MEISTER KATSETAB MAITSEGAEnam loomingulisust võimaldav tase on linnaste keetmine, erinevate maitseainete ja muude komponentide lisamine virdesse.

Linnased keema.

Linnaste keetmisel lagunevad nendes sisalduvad valgud suhkruteks, kui keedust kuumutada eri temperatuuridega eraldi etappidena, siis vabanevad ka erinevad suhkrud. Sellise õlleteo temperatuurivahemik jääb 40 ja 78 kraadi vahele, kõrgematel temperatuuridel tekivad sellised suhkrud, millega saab reguleerida õlle magusust.

Oma mekk man.

Siis kurnatakse linnased välja ja hakatakse õllepõhja keetma, kõikvõimalikke lisandeid juurde pannes.  Maitselisanditest võib kasutada, mida soovitakse - sageli on üheks komponendiks koriander, aga ka näiteks apelsinikoor. Tumedatele õlledele lisatakse natuke espressot. Internetist leiab ka eraldi tarkvarasid-rakendusi, millega õlleretsepte kohandada.Humalatega saab sättida seda, kui mõru maistega õlu lõpuks välja tuleb.

Keeduveelt kiirelt vunk maha.

Õlle mahajahutamine peab olema võimalikult kiire, sellepärast kasutatakse spetsiaalseid spiraaltorust jahuteid. Toru mööda liigub külm vesi ja jahutab nõnda õllekeeduvee kiiremini maha.

Iga pärm tahab oda.

Seejärel läheb võimalikult puhtaks kurnatud õllevedelik kääritusnõusse, kus see peaks olema paar nädalat. Oluline on jälgida, et vedeliku temperatuur peab olema vastavuses sellega, mida kasutatav pärm vajab ning see temperatuur peab püsima stabiilsena.Eristatakse kahte tüüpi kääritamisviisi - pinna- ja põhjakääritust. Neist esimest kasutatakse ale-õllede valmistamiseks, teise meetodiga pruulitakse pilsner- ja lager-tüüpi õllesid.

Sorts suhkrut toob vurtsu. Õlut pudelisse kallates tasub sinna lisada ka veel veidi suhkrut, mis paneb õlle korraks uuesti käärima ja pudelisse tekkib süsihappegaas - õlu karboniseerib. Selle tunnistuseks on iseloomulik susin, kui pudeli 3-4 nädala pärast avate.

Säärasel moel pudelitesse villitud õlu säilib umbes aastapäevad.

Tume õlu küpseb kauem ja ka säilib kauem kui hele õlu. Seega - kui tahta hüva jõuluporterit teha, siis sellega peaks kusagil augustikuus pihta hakkama.Allikas: Pirko Konsa

Läbi juhuse pruulimiseni.

"Tööstused toodavad õlut, mis püüdleb keskmise inimese õllemaitset. Sellisel õllel puudub iseloom, see on tehtud n-ö universaalseks ja selle tarbimist võib võrrelda kiirtoiduketist söögipoolise ostmisega," iseloomustab kolme aasta eest õllepruulimisega tutvust teinud Arengufondi juht Pirko Konsa.

Karastusjoogina on selline õlu tema hinnangul omal kohal, aga nautlemiseks jääb kesiseks. "Tarbija teadlikkus on arenenud. Kui vanasti oli nõnda, et mida suurem kann, seda uhkem värk, siis nüüd pakutakse õlut juba peentes restoranides klaaspokaalidest, esikohal on aroom ja mekk, mitte enda purju joomine."

Naljavilust sai tõsine hobi.

Kolme aasta eest ostis Konsa sõbraga välismaalt nalja pärast mõned anumad õllesiirupit. Et, mis oleks, kui prooviks ise õlut ajada. Hangiti ka seadmed ja keedeti esimene ports õlut nendest siirupitest valmis. Tulemus maitses hea.

Varem oli Konsa Ameerikas käies ja ühes peres õhtustades kuulnud, et sealkandis on kodune õllepruulimine levinud ja väikesed pruulikojad astuvad suurtele õlletööstustele kandadele, olles enda kätte haaranud umbes seitse protsenti USA õlleturust. Ka maitsmiseks pakutud õlu oli meeldiva aroomi ja mekiga ning see õhutas teda veelgi ise õllekeedukatlale tuld alla tegema.

Esimesed sammud odavalt ja kerge vaevaga.

Esimene kokkupuude koduõlle pruulimisega see tal siiski ei olnud - keskkoolipäevil sai koos klassivennaga, kelle isa oli muide bioloog, kes tõenäoliselt kõikvõimalikest käärimisprotsessidest kõike peenusteni teadis ja muist oma teadmistest ka pojale edasi andis, ports koduõlut aetud.

Nüüd sai õllepruulimisega algust tehtud juba teadlikult - kõigepealt siirupist, mis on algajale sobilik kondiproov. See on palju lihtsam linnaste keetmisest, keeduse nõrutamisest ja hiljem eriliste maitsete juurde timmimisest.

"Siirup tuleb lihtsalt sooja veega ära segada, pärm sisse panna ning toatemperatuurile seisma panna," kirjeldab Pirko Konsa maltoosast õllekeetmise käiku. "Õlletegu sarnaneb algusjärgus päris palju veini kääritamisega - nii ühel kui teisel juhul teeb pärm käärimise tulemusel suhkrust alkoholi."

Poest saaks odavamalt, aga igavama.

Konsa isetehtud õllega raha teenida ei kavatse ja seda raha eest kellelegi ei paku. Õlut jagab ta tuttavale mõne tähtpäeva pidamiseks, käiakse ka teiste harrastajatest pruulijatega Telliskivi kvartalis asuvas pubis Pudel üksteise vahepeal valminud märjukesi maitsmas ja arvustamas.

Tavaliselt teeb ta sõpradega õlut paaril korral kuus, 50 liitrit korraga, kusjuures ühe õlleteo toorainele kulub umbes paarkümmend eurot. Enda linnaste jahvatamise veskiga saab veelgi odavamalt hakkama. Kui kulu ning õlleteoga kaasnev töö ja vaev kokku panna, oleks õlut odavam poest osta. Konsa aga pärast esimeste enda tehtud õllelaaride valmimist seda enam eriti ei ihalda.

Joojad nõuavad elamust.Nõudlikumaks on muutunud aga ka Eesti õllesõber, kes on nõus kvaliteetse ja rikkaliku maiste- ja lõhnabuketiga õlle eest ollakse rohkem maksma. Seda aduvad ka ettevõtjad, tekkinud on mitmeid väiketootjaid - Põhjala, Pihtla, Lehe, Vormsi, Kochi Aidad, Põhjala - , mis oma gurmeeõlut ka ekspordivad.

Konsa leiab, et meie laiuskraadil peabki olema ikka õllemaa ja siinne rahvas õllerahvas. "Õlu on kindlasti sama nüansirohke jook nagu veingi. Õlut ei maksa alahinnata ega alavääristada," ütleb Konsa.

TASUB TEADA: Lase õllel rahus valmida

- Pudelid peaks pärast täitmist jahedasse ja jätma pea kuuks ajaks rahule. Vahepeal mekkida ei maksa - lõpuni käärimata pärm võib kõhule laastavalt mõjuda.- Toidupärm õlleteoks ei sobi, see ei setti vedelikust välja.- Õllepärme saab osta ala fanaatikute loodud poodidest ja veebipõhistest ostukeskkondadest ja need maksavad tavalisest saiapärmist kordi enam.- Õigest pärmist sõltub, kui kange õlu saab valmistada. Mõned pärmid ei kannata üle teatud piiri alkoholi ja käärimine võib nii katki jääda.- Filtreerimine pole koduõllel oluline - 3-4 nädalaga settib tahke ollus pudeli või ankru põhja.Allikas: Pirko Konsa

TASUB TEADA: Hüva koduõlle saamine eeldab kulusidHinnad eurodes

- 20liitrine plastmassist kääritusnõu - 30.- õhulukk - 1,15.- 60liitrine õlleankur - 153,60.- miniõlletehas linnaseõlle meskimiseks ja keetmiseks - 1520.- Roostevabast terasest spiraaljahuti - 87,60.- 0,33-0,5 l õllepudel- 0,76-0,77.- Erinevad õllevalmistamise komplektid - 24,50.- Pilsner linnased 1 kg - 1,60.- Tšehhi aroomihumal 100 g - 3,50.- Õllepärm 10 liitrile - 1,28.- Komplektne pärmisegu ja toitained kääritamiseks - 6,59

Allikad: Pirko Konsa, pruulimine.ee,  Äripäev

LOE VEEBIST ja www.pruulmeistrid.ee

- õlle, veini ja siidri pruulimise tarvikuid ja materjale müüv veebipood www.pruulimine.ee

- Eesti õllesid tutvustavad veebid www.beerguide.ee ja www.beersofestonia.com