Autor: Ago Vilo • 12. juuli 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Rail Balticu trassi kavandamisel tahetakse lõplikult nn Nabala kaitsealale suur look ümber teha ning pea asustamata ala asemel minna kümnete ja kümnete majapidamiste kallale. Ilmselt on neid enamgi. Ehitamisel ulatub sel juhul lisakulu kümnetesse miljonitesse eurodesse, ekspluatatsioonis sadadesse miljonitesse. Selliseid põhimagistraale ehitatakse ju ikkagi sajandiks, vahest kauemakski.

Geotehnikainsenerina saan ainult imestada sellise lahmimise üle. Elektriraudtee reostuskoormus muu transpordiga võrreldes on ju märksa väiksem. Isegi praegune Nabala ala oma asustuse, selle inimkoormuse ja teedevõrguga reostab loodust suurusjärgu võrra enam, kui see sellise raudtee puhul üldsegi võimalik saaks olla.

Pealegi on meil tänapäeval võimalusi ehitise mõjude täielikuks eraldamiseks alusest reostuse suhtes tundlikumates kohtades, kas või näiteks geotekstiili abil. Tundlikkuse enda selgitamiseks on aga külluses meetodeid – mitte ainult puurimine, vaid ka elektroluure meetodid, mikroseismika jms. Mida aluse kandevõime hindamiseks niikuinii teha tuleb.

Iseasi on see, mida ja milleks seal Nabalas üldse kaitstakse. Eesti ühe suurema paemaardla „külmutamise“ valguses tuleb aga tõdeda, et Eestis praktiliselt ei taheta ühiskonna hüvanguks kasutada peaaegu mitte ühtegi maavara, mille poolest me rikkad oleme. Küsimus on, kas talitame nii ainult järgmiste põlvede tänule lootes (ikkagi kingitus missugune) või pidurdame sellega mõtlematult oma maa ja rahva arengut.