Autor: Kadri Põlendik • 26. jaanuar 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Mina prognoosin, et kui midagi kardinaalselt ei muutu, on meil enne jaanipäeva toimunud omanikevahetusi, pankrotte, lõpetamisi ja 10% sellest turust kaob. Inimesed on väsinud, see on raske töö, seda ei hinnata,“ ütles Kohala suurfarmi ja Rakvere piimaühistu juht Mika Vehmanen. Sama meelt olid ka TÜ EPIKO juhatuse liige Üllas Hunt ja Kehtna Mõisa OÜ juht Märt Riisenberg.

Riisenberg viitas, et piimatootmine on samasugune äri nagu iga teine ja sellel on mõtet siis, kui suudetakse toodetud kaupa müüa kõrgema hinnaga kui on kulu tootmisele. Kui turul langeb hind alla tootmiskulude, siis on küsimus selles, kaua on tootja sunnitud piima alla omahinna müüma.

„Siin on erinevatel ettevõtmistel erinevad võimed. Kellel on vana rasvakiht paksem, need ei hakka kohe rääkima, et lõpetame ära, paneme uksed kinni. Need, kellel see rasvakiht on õhem või kes on natuke nõrgemanärvilised, need räägivad seda juttu kohe,“ tõdes Kehtna Mõisa juht.

Kõik piimatootjad müüvad kahjumiga

Riisenberg hindas, et praegu on Eestis piima omahind tõenäoliselt kuskil 250-300 eurot tonn. Turul aga küsitakse alla 250 euro. „Ma julgen küll väita, et täna ei ole ühtegi tootjat, kes suudab piima müüa kasumlikult või sama hinnaga, mis on ta enda kulud. Kõik piimatootjad Eestis on sunnitud piima müüma kahjumiga,“ sõnas ta.

Hunt meenutas majanduslanguse aega, mil läks minema umbes 10 000 looma ja ennustas, et sama võib juhtuda ka nüüd. „Mida me tahame? Kas me tahame, et on kolm suurt pangafondi, kes omavad kõiki lautasid, kas see ongi meie mudel? Praegu näib nii minevat,“ ütles ta.

Hundi sõnul räägitakse eriti poliitilisel maastikul, et põllumehed ei ole oluline kaalukategooria, sest põllumajandus moodustab SKPst 1-2%. Samas ei räägita selles, kui palju inimesi on kaudselt selle valdkonnaga seotud. Riisenbergi hinnangul on vaja lisaks ühele piima tootvale põllumehele veel 5-7 inimest, kes aitavad jõuda piimal klientideni. „Kui nüüd 100 põllumeest kaob ära, võib oletada, et mingil määral kahandab see ka nende inimeste hulka, kes on nendega seotud,“ leidis ta.

Eesti erineb naaberriikidest

Piimatootjate sõnul on naaberriikide konkurendid saanud Venemaale sisseveokeelust põhjustatud raskustest üle riigi toel. „Soome tegi siseriiklikud toetused ära, Läti tegi omad asjad ära, Leedu tegi omad asjad ära, Eesti – puhas null! Siiamaani,“ kirjeldas Vehmanen.

Ta märkis, et kõik riigid küsisid Euroopa Liidult tuge, kuid andsid ka oma panuse, välja arvatud Eesti. Tema hinnangul on olukord sarnane pangalaenu küsimisega, kus enne laenu andmist ootab pank omafinantseeringut. „Selge see, et ei saa öelda, et andke ja aidake, ise peab ka pingutama,“ ei andnud Vehmanen armu.

Loe täismahus artiklit SIIT.