Eestis piimatootjate toetused Soomest kordades väiksemad

2012. aastal olid Eesti piimatootjate toetused keskmiselt 210 eurot hektari kohta, samal ajal kui Soomes maksti 1 193 eurot ehk üle viie ja poole korra enam. Aamisepa sõnul tuleb numbreid võrreldes arvesse võtta ka seda, et Eestis, erinevalt Soomest, on piimatootjatel majandatavat maad enam käes ning toetus jaguneb seega suurema hulga hektarite peale, kuigi kõik toetused ei ole pindalapõhised. „See on meie omapära, et meil on maad ja meie maa on odav. Vanades liikmesriikides on maa kallis ning sellelt teenitav tulu peab olema maksimaalne. “Põllumajandusmaa kasutamise efektiivsust iseloomustab karjatamise tihenduse näitaja, mis on Eesti piimatootjatel üks ELi madalamaid – keskmiselt 0,72 karjatatavat looma rohumaade hektari kohta. Soomes on vastav näitaja 1,16.“

Kui üldiselt hoiatab Aamisepp Eesti toetuste võrdlemise eest teiste ELi riikidega ilma iga riigi põllumajanduslikku tausta ja toetusmeetmete erinevusi teadmata, siis Soomega võime end võrrelda küll. Klimaatiliselt on meil sarnased tingimused, kuid Eestis toodetakse ligi 90% piimast üle 100pealistes karjades, Soomes on valdavalt väiksemad majapidamised või talupered. Seetõttu on analüüsimisel otstarbekam vaadelda erineva suurusega piimatootjaid eraldi, märkis Aamisepp. Soome toetused pole aga ainult riigi valitsuse hea töö, vaid ka põllumehed on toetuste nimel kõva lobitööd teinud, ühistuid moodustanud ning ühisel rindel koos töötanud ja toetused endale välja rääkinud. „Soomes maksab riik piimatootmisele ikka kõvasti juurde.“

Aamisepp rõhutas, et andmed ei näita meie tänaste toetuste olukorda. Toetused olid 2012. aastal suuremad kui mullu 2014. aastal ning samamoodi olid kõrgemad ka piima kokkuostuhinnad, selgitas ta, lisades, et tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud ning praeguste piimahindade ja kahanenud toetuste valguses pole tulusast piimatootmisest võimalik rääkida.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhataja Kalev Kreegipuu selgitas, et toetusperioodi 2014-2020 põhiteemaks on paljude tootjate toetuste (ehk kõik kokku, v.a investeeringutoetused) kahanemine perioodi esimestel aastatel kohati üle 50%, vaatamata sellele, et Euroopast laekuv raha suureneb. Tema sõnul ei saavuta toetused 2013. aasta taset, mil Eestis maksti välja rekordilised 311 miljonit eurot, ka aastaks 2020.

Peamisteks põhjusteks, mis sellise olukorra lõid, on Kreegipuu sõnul järgmised asjaolud: Eesti on keeldunud aastast 2014 maksmast ELi poolt lubatud siseriiklikku toetust (top-up), mida aastani 2013 maksti ning mida meie naabrid edasi maksavad; toetusõiguslik pind suureneb perioodi jooksul üle 10%, mis tähendab omakorda, et toetussumma hektari kohta saab olema väiksem; suur summa kanti tagastatavate toetuste reale ning oluliselt tõsteti põllumajandussaaduste töötlemisele suunatud toetusi, mis vähendab põllumeeste osa toetustes; paljud tootjad on võtnud suuna keskkonnasõbralikuma tootmise poole ning nende meetmete maht on oluliselt kasvanud.

Olukord teeb piimatootjad pahaseks

Eesti piimatootjad ei ole rahul, et samal ajal, kui naaberriigid - Läti, Leedu, Soome - oma põllumehi väärtustavad ning raskel ajal lisatoetusteks raha leidnud on, tuleb Eesti tootjatel vähese abiga väga ebavõrdses konkurentsis hakkama saada, mis omakorda viib paljude ettevõtete likvideerimiseni ning töökohtade kadumiseni maal.

Kohala suurfarmi ja Rakvere Piimaühistu TÜ juht Mika Vehmaneni sõnul on ehe näide kuidas Eesti oleks võinud Venemaa impordikeelu korral käitud, võtta Soomest. „Nad taotlesid Lõuna-Soomele lisatoetust. Detsembris otsustati ära – toetus on 12,5 senti iga liitri pealt, mis detsembris piimatööstustele müüdi. Minu ettevõttele oleks see tähendanud 33 tonni ehk enam kui 33 tuhat eurot toetust.“