Milline on energia ja süsiniku bilanss põllul?

Euroopa energiatarbimisest moodustab põllumajandus vaid 2%. Suurima energiakuluga on transport 32%, tööstus 26%, kodumajapidamised 26% ja teenused 13%. Põllumajanduses kulutatavast energiast on omakorda suurim osa mineraalväetiste tootmisel ja kasutamisel. Peamise sellest, ehk 52% moodustab lämmastikväetiste tootmine ja kasutamine. Lämmastiku osakaal on nii suur selle tõttu, et lämmastikväetiste tootmine on väga energiamahukas: 44 GJ ühe tonni lämmastiku tootmiseks. Fosfor ja kaaliumväetiste osa on 8% ning ülejäänud 40 % moodustavad muud sisendid ja põllumajanduslikud tööd, eelkõige mullaharimine. Taoline energia kulustruktuur iseloomustab eelkõige Lääne-Euroopat, kus kasutatakse mineraalväetiseid rohkem kui meil ja teravilja keskmine saagitase on 6,1 t/ha. Eestis kasutatavad väetiste kogused on tunduvalt väiksemad ning nende energiakulu moodustab ligikaudu ühe kolmandiku.

Taimekasvatusest saadav biomass on otsene energiaallikas ning teatud määral ka taastuvenergia, kuna tekib igal aastal uuesti. Fotosünteesiga seotakse päikeseenergia abil atmosfäärist süsihappegaas ning näiteks biomass terasaagiga 8,2 t/ha annab hektarilt energiat 252 GJ väärtuses. Terasaak kasutatakse kas inimtoiduks või loomasöödaks. Lisaks saadakse ligikaudu sama palju ka põhusaaki, mida kasutatakse kas biokütteks või antakse peenestatult tagasi mulda huumusesisalduse tõstmiseks. Mulda jääb veel biomass juurestiku, tüü ja varise arvelt.

Eraldi võttes saadakse hektarilt energiat 126 GJ teradena ja 126 GJ põhuna. Põhu kasutamine biokütusena on üheks fossiilsete kütuste säästmise võimaluseks. Näiteks sama koguse energia saamiseks peaks kasutama 2,8 t kütteõli. Selle tõttu on ka põhu kasutamine kütteks järjest enam populaarne:  Lääne-Euroopas kasutatakse ligikaudu pool teraviljapõhust biokütteks.   

Süsiniku fikseerimine maismaal toimub lisaks põllule ka metsas. Kui taimekasvatusega seotakse süsinik peamiselt lühiajaliselt, siis metsas on fikseerimine pikaajaline: taimede kasvuks kuni 100 aastat ning  näiteks puidu kasutamisel ehitusmaterjalina veel vähemalt teine sama pikk periood lisaks. Mida paremini mets kasvab, seda enam süsinikku seotakse. Mujal maailmas kasutatakse metsanduses teatud elementide puudusel mullas selle likvideerimiseks spetsiaalseid väetiseid. Puudushaigusi võivad põhjustada eelkõige raud, kaalium ja boor. Kasvu stimuleerimiseks kasutatakse aga kõige enam lämmastikku okaspuude kasvuperioodi kestel ühel korral. Tavaliselt 30-40 aasta vanustes puistutes pärast esimest harvendusraiet. Skandinaavia väheviljakate metsaalade väetamise energeetiliseks kasuteguriks arvestatakse suhet 1 : 10, s.o. üks väetisesse paigutatud energiaühik annab metsa juurdekasvu kaudu tagasi 10 korda rohkem puitu salvestatud energiat. Väetiste kasutamises on erinevus vaid selles, et põllul kasutades saame tulemust kasutada järgmisel aastal. Metsas kasutades saavad tulemuse meie lapsed. Väetiste kasutamine Eestis metsades on aga  keelatud, iIsegi juhul, kui mingite toiteelementide puudusel on puude kasv häiritud.

Senini Euroopa põllumajandussektoris energiaefektiivsust ja CO2 emissiooni ei arvestatud. Üllatav on see, et elektripirnide ja kodumasinate ostmisel peame EÜ energiatõhusus reegleid arvestama, põllumajandustoetuste saamiseks piisab aga kulutuste tegemisest. Saagi kogumise ehk siis energia tootmise kohustust ei ole.

Plaanide kohaselt hakatakse järgima energiaalaseid eesmärke alates aastast 2020. Eelmisel sügisel kinnitasid EÜ liidrid eesmärgi vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaase vähemalt 40% võrra. Siis tuleb hakata hindama ka põllumajanduse energiatõhusust. Kas ka energiamärgiseid tootjatele hakatakse kinnitama, selgub tulevikus? Kahjuks on meil erinevused selles väga suured. Veerand taimekasvatajatest on väga efektiivsed, pooled keskpärased ja veerand väheefektiivsed.

Vähe on asju, mis muutuvad kasutades järjest paremaks. Üheks taoline asjaks on aga muld. Mida paremad tingimused me seal taimele nende toitumiseks loome ja mida paremini kõrvaldame kultuurtaimede konkurendid, seda paremini seal vili kasvab!  Seda enam jääb sinna maha orgaanilist ainet, ehk kasvab huumusesisaldus millega tasakaalustatakse süsiniku bilanssi maakeral.  Efektiivselt põllul majandades antakse oluline panus süsiniku fikseerimisele ja taastuvenergia toetamisele. 

Väga lihtne ja arusaadav oleks siduda põllumajandustoetused energiaefektiivsusega ja selle kaudu siis ka CO2 emissiooniga ning muu koormusega loodusele. Näiteks, et kui toodad 1 energiaühikuga üle 10 energiaühiku, oleks tagatud kõrgeim toetus!  Alla selle madalam ja mingil ebaefektiivsel tasemel ei saaks üldse toetust! See oleks tõeline looduse kaitsmine ja roheliselt mõtlemine ning väga lihtsalt hinnatav!

Efektiivselt majandades saab põllult nii toidu, sööda kui ka energia. Taimekasvatuses on tootmisel teatud saagitase, kus selle kasutegur on kõige kõrgem. Sama nagu autoga sõites: liikudes 90 km/h, saame 100 km liikuda kõige väiksema kütusekuluga. Nii ka põllul: saades terasaagiks 6-8 t/ha, võib 1 energiaühikuga saada tagasi üle 10 energiaühiku. Tootes aga vilja saagiga 1-2 t/ha on energiatasuvus küsitav! Kõige üllatavam on selle juures veel see, et taolist madalat saagikust toetatakse ja soositakse riiklikul tasemel. Kaua see kesta ei saa! Lihtsustatult öeldes näitab see seda, et vana Euroopa on veel piisavalt rikas, et võib lubada ebaefektiivsusele peale maksmist! Või maksab energia veel liialt vähe?