Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 1. juuli 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui varem olid piima hinnad teatavate hooajalisusest tingitud mõjudega enamvähem stabiilsed, siis nüüd tundub, et piima hinna järsud kõikumised hakkavad juba normiks kujunema, avaldades järjest suuremat survet kogu sektorile. Tootjad müüvad piima alla omahinna ning järjest enam on farmereid, kes ei näe kogu sektoril enam tulevikku. Loodud töögrupi eesmärk on analüüsida olukorda sektoris ning pakkuda välja meetmed olukorra leevendamiseks.

Varem nii esinduslikku töögruppi loodud ei ole, sellesse kuuluvad järgmiste organisatsioonide esindajad: Suurbritannia Põllumeeste liit (National Farmers Union), Šotimaa Põllumeeste Liit (NFU Scotland), Walesi Põllumeeste Liit (NFU Cymru), Rendipõllumeeste Liit (Tenant Farmers Association), Farmers For Action, Briti Kuninglik Piimatootjate Assotsiatsioon (Royal Association of British Dairy Farmers). Piimatootjatega on ühinenud ka mitmed maaelu erinevate aspektidega seotud organisatsioonid, alla on kirjutatud ühiste kavatsuste protokoll ning juba on toimunud ka kaks kokkusaamist.

Mai lõpus toimunud kohtumisel anti ülevaade piimasektori võimalikest arengutest. Delegaadid arutasid ka erinevaid väljapääsuteid olukorrast, võimalusi kasutada maailmas juba rakendatud praktikaid. Muuhulgas oli arutuse all USA-s rakendatav marginaalide kindlustamise skeem (Margin Protection Scheme) ning Uus-Meremaal Fronterra poolt pakutav garanteeritud hinna skeem. Jutuks oli ka Iirimaal piimaühistute poolt rakendatav tähtajaliselt fikseeritud hinna süsteem. Selline moodus pakub teatavat riskide maandamise võimalust nii tootjatele kui töötlejatele.

NFU piimanduse vanemkonsulent Sian Davies märkis seoses aruteluga: ”Põllumehed vajavad ausamat ja läbipaistvamat lepingulist suhet, mis tagaks efektiivsema piima turustamise. Kaaluma peab nii fikseeritud hinnaga kui pikaajalisi lepinguid. Mõlema puhul on võimalik reguleerida tootmismahte, samas peavad põllumehed kokku leppima ühises käitumises ning langetama otsuseid.”

Allikas: EPKK infoleht.