Septembri keskel toimunud põllumeeste Toompea-meeleavaldus algas tuntud “Viimse reliikvia” filmi lauluga, kus öeldakse, et iga mees on oma saatuse sepp.
Ka minul oli sellel sügisistungjärgu esimesel parlamendiistungi päeval paras dilemma: kas tulla põllumehena kodust traktoriga või autoga riigikogu liikmena? See oli omaette skisofreeniline olukord, kus põllumehena oleksin pidanud tulema justkui iseenda vastu.
Kriisiabi põllumeestele
Veel suvistel pikkadel koalitsioonilepingu lahtitegemise-kinni-panemise aruteludel ei olnud minul küll väga suurt usku, et põllumajanduskriisi käigus tekib mingigi riiklik tahe täiendavate üleminekutoetuste maksmiseks või raha eraldamiseks Maaelu Edendamise Sihtasutusele (MES) pankrotiohus ettevõtete päästmiseks.
Toetuste kaotamine tooks hinnatõusu
Muidugi on põllumajandustoetuste summad suured ja laialt on levinud arvamus, et põllumehed on muiduvirisejad, kes nõuavad toetusi lihtsalt niisama. Eesti põllumehed oleksid päevapealt valmis loobuma kõigist otsetoetustest, kui seda tehtaks üle terve Euroopa Liidu ühe korraga. Sellisel juhul oleksid nad ka suuremad võitjad, sest vanadel Euroopa Liidu riikidel, kus on toetused suuremad, on ka kaotada oluliselt rohkem. See oleks meile konkurentsieelis!
Toetuste kaotamine tooks aga endaga kaasa kohese toiduainete hindade tõusu. Lihtsalt kõik see toetuste summa tuleks kinni maksta toiduainete tarbijatel. Põllumehe jaoks ei ole põhimõttelist vahet, kas osa sissetulekust tuleb toetustest ja osa turult või tuleb kõik turult. Toetused on väga olulised just toidu tarbijatele – olemuslikult on need toiduhinna toetuseks.

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Põllumajandus esilehele