Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 21. detsember 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Palju on olnud juttu tänavusel konverentsil ühistulisest tegevusest, kuulates eelnevaid ettekandeid, jäi kõrvu see, et nii kalakasvatajad, aiandussektor jt. peavad ühistegevust oluliseks. Oluline on see  just kriisiajal. Minu jaoks on praegune kriis juba kolmas, mis on tulnud üle elada. Iga kriis teeb sektoris korrektiive ja korrastab sektorit. Kellel on olemas rasvakiht, see elab kriisi üle. Kellel aga seda pole, peab oma tegevust muutma," alustas oma ettekannet Tõnu Post.

Piimatootjate ees on Posti sõnul praegu 5 suuremat väljakutset. "Esiteks on maailmaturu hinnad madalseisus, ükskõik kuhu me müüme, igalt poolt on surve vähem maksta. Euroopa Liidu kvootide kadumine ei toonud paremaid aegu. Paljud tootjad tegid ettevalmistusi tootmise suurendamiseks aga nüüdses olukorras pole sellest abi. Ületootmine - see on termin, mis on nii laialt kasutuses aga sellele saab mõelda ka hoopis teisest nurgast, sest maailmas on ikka veel osades maades toidupuudus. Meie puhul räägiks mina pigem sellest, et meil on puudu hoopis maksejõulisest kliendist. Järgmisena tooksin välja selle, et Eesti põllumeeste toetused on oluliselt vähenenud, seda nii Euroopa Liidu toetuste osas, kui meie oma valitsuse poolt lubatu osas. Raskele ajale vaatamata tuleb investeerida, see on küll paras väljakutse aga päris ilma ka ei saa. Ja viimaseks on probleemid oma toodetu turustamisel nii, et ka piimatootja mingi kasu saaks," andis sektori ees seisvatest väljakutsetest ülevaate Post.

Mis siis piimakarjakasvatuses toimub?

Eelmise aasta lõpuks oli meil 95600 lehma, nüüdseks on neid üle 5000 vähem. Kevadeks on prognoos veelgi kurvem."Samas toodangustatistika on positiivne. Meie piimatoodang on läbi aastate pidevalt kasvanud. 2013. aastal oli keskmine toodang ühe lehma kohta 8416 kilo, sellega olime Euroopa Liidus viiendal kohal, 2014 saavutasime sama näitajaga Euroopa Liidus teise koha, sest keskmise väljalüps ühe lehma kohta oli 8728 kilo," rääkis Post. "Me oleme oma tootmisega maailmatasemel, me oskame piima toota, me teeme seda hästi."Maailmas prognoositakse siiski tootmise tõusu. "2024. aastaks prognoosivad FAO ja OECD aga siiski tootmise tõusu. Euroopa Liidus rohkem toodetu lähebki maailmaturule ja ka meie võiks siit osa saada. Suurimad kasvajad prognooside järgi on siin vast India, USA, Hiina ja Pakistan," ütles Post ja lisas, et kui maailmas rahvaarv tõuseb, siis peab ka toidutootmine tõusma ja see võib olla ka meie tootjale võimaluseks.

Kuhu edasi? Kas teeme ühistulise piimatööstuse?Meil ei ole ühtegi suurt ja tugevat piimatööstust. Kokku on suurimaid tegijaid 10.  "Üldistades saab öelda, et päevas varub Saaremaa Piimatööstus 120 tonni toorpiima, Estover samuti 120 tonni, Farmi Piimatööstus 185, E-Piim 330 tonni oma kahe tootmisüksuse jaoks, Tere 230 tonni ja Valio Eesti 450 tonni. Ka Terel ja Valiol on 2 töötlevat üksust. Suurematest on veel Elpa, kes ostab kokku keskmiselt 220 tonni ning siis Lätti ja Leetu müüdav piim 250 tonni, siin ma mõtlen siis Jõgeva Tootjate Liidu, Epiko ja Laeva piimaühistu koguseid," tegi turust ülevaate Post. "Meie tööstused asuvad risti-rästi üle Eesti. Kulud tootmisele on suured. Praeguse hinna juures maksame palju ka logistikutele, vedu on suur kulu. Neile teemadele tasuks mõelda."

Post tõstatas küsimuse, et kuhu sektor edasi võiks areneda ja pakkus välja oma nägemuse. "Nüüd on küsimus selles, kas jätkame nii nagu siiani ehk elame raske aja vaikselt üle ning oleme õnnelikud kui saame naabrist sendi paremat piimahinda. Teiseks variandiks on see, et kasutame ära mingi osa riigi poolt pakutavast eurorahast ja tekib uus ühistuline piimatööstus. Raha selleks on 18 miljonit eurot, see jaguneks muidugi ka teistele ühistulistele projektidele. Minu arust meie piimatootja võidaks sellise variandi puhul siis, kui vähemalt 50% meie piimast saaks ühes tööstuses kokku," arutles Post. "Kolmas võimalus on see, kui tootjate ühistud konsolideeruvad ja alustavad koos esiteks piima müüki ning seeläbi saavutaksime turul olulise piima koguse. See oleks kõige lihtsam tee ühise asja ajamiseks. Üks võimalus on ka omandada mõni olemasolev töötlev tööstus - ei saa öelda, et keegi ei müü, küsimus on hinnas ja õigetes tegijates. Ressursimahukam oleks ehitada koos uus tööstus aga see peaks käima kahe eelneva variandiga koos, kas ühe katuse all või ühiselt müües."

Ajagem oma pisikese piimaga ühist asja"Kõige olulisem on minu arust see, et Eestis olulised tootjad istuks ühe laua taha ja saavutaks koos ühise kokkuleppe. See oleks aluspõhi. Me tahaks ju ka piima väärtusest rohkem osa saada. Kui maailmaturul piima hind kukub, siis saab tootja lihtsalt teate, et kokkuostuhind langeb ja kõik. Kulud kannab tootja, kes peab tootma miinuses. Samas tööstus püsib üldjuhul alati nullis, oma osast ei loobu ka kaupmees," võttis piimanduse teema kokku Post. "Ajagem oma pisikese piimaga ühist asja. Meie mahtude juures võiks olla meie piimatootmine suures osas ühistuline tootmine. Istugem maha ja mõtelgem tulevikule."