Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Teet Soorm: Koomas seakasvatus
Samuti tuleks toetada Eesti seakasvatajaid samal määral, nagu toetatakse meie Euroopa Liidu kolleege. Siis jääb Eesti seakasvatus alles.
Eesti seakasvatus on sügavas kriisis. Kui inimese tervisega võrrelda, siis lausa koomas. Sigade Aafrika katkust tingitud kauplemispiirangud ja toetuste tõttu ebavõrdne konkurentsiolukord Euroopa Liidus on teinud sellest Eesti muidu eksportivast majandusharust importiva. Kas enda süül? Mitte eriti. Sigade Aafrika katkuga seotud kauplemispiirangud ning ebavõrdne konkurentsiolukord on ikkagi ühiskonna ehk teiste inimeste seatud ning tegemist pole ei loodusseadustega ega Eesti seakasvataja oskamatusega teha oma tööd. Üksikisik või vähemusgrupp kannatab ilma kompensatsioonita ehk tegemist on liberaalsele majandusele vastupidise olukorraga, võrreldav näiteks maa tasuta natsionaliseerimisega riigile.Palju seotud harusid
Kui seakasvatus moodustab Eestis meie kogu põllumajandustoodangust 10%, siis on kerge teha ekslik järeldus, et seakasvatuse kadu selle kahjuga piirdubki. Nii see pole, sest seotud majandusharusid on palju.Teraviljakasvatus on kahtlemata number üks. Paljudele tuleb üllatusena, et Eestis tarbitavast teraviljast läheb 70% loomasööta. Sellest omakorda kolmandiku söövad ära sead. Lihatootmine ja teravili on sama väärtusketi osad nagu näiteks mööbel ja palk. Me ei taha ju eksportida ümarpalki, ikka puumaju pigem – siis jääb lisaväärtus ju Eestisse. Teravili müümata ei jää, aga ta tuleb müüa kaugele. Osa rahast saavad omale vahendajad ja transpordiga tegelevad ettevõtted ning kokkuvõttes on hind farmerile madalam kui kohapeal müües.Teine otsene löögisaaja on toiduainetööstus, eriti tapamajad. Sigade tapmisega tegeleb Eestis igapäevatööna hinnanguliselt 150 inimest. Inimesed, kes seisavad n-ö liini ääres. Tapamajad on tehnoloogiliselt keerulised ja kallid investeeringud. Ainuüksi Rakveres hiljuti renoveeritud searümpade šokkjahutussüsteem maksis 6 miljonit eurot. Tapamajade probleem on ka see, et neid tuleb tõhususe nimel pidevalt koormata. Poole koormusega tapamaja ei suuda turul olla efektiivne ja paneb varem või hiljem uksed kinni.Söödatehaste rasked ajad
Söödavajaduse vähenemisega langevad löögi alla söödatehased. Töökohti pole seal ehk palju, näiteks HKScan Estoniale kuuluvas Lool asuvas söödatehases toodab 50 000 tonni sööta aastas 11 inimest, kuid seda enam on tehtud investeeringuid. Seakasvatuse kahanemisel hakkavad ka söödatehastel rasked ajad ja osad sulgevad uksed.Jäätmemajandus on ka seakasvatusega seotud ja pakub majandusele lisaväärtust. Sead söövad ära piimatööstuse vadaku, põldudele jõuab väetisena arvestatav kogus sealäga. Sellise orgaanilise väetise puudumisel tuleks puudujääv väetis kalli hinna eest importida.Raske on isegi hinnata, kui palju tööd pakub seakasvatus transpordifirmadele – veetakse sööta, sigu, rümpasid, töötajaid jne. Siis veel farmide sisseseade tarnijad – vahetatakse ju kallis sisseseade farmis iga 15–20 aasta tagant ja üle Eesti on see pidev töö paljudele. Ning veterinaarravimite müük ja veterinaaride teenused, raamatupidajad, IT-mehed, toitlustajad jne. Lõpuks ka ametnikud, kes seakasvatust kureerivad. Neid inimesi, kelle sissetulek ja kelle panus meie majandusse sõltub seakasvatusest, on palju.Lõpuks, kuid mitte vähetähtsana, sponsorlused ja muud vabatahtlikud kohaliku elu toetused. On see siis korvpallimeeskond või kohalikud suusarajad. Kui juht peab samal ajal inimesi koondama, on tal sponsorlusele lihtne vastata eitavalt.Teet Soormjuhatuse esimees HKScan Estonia
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Lisatud Erki Uustalu ja Argo Kalda firmad.
“Kogu Eesti põllumajanduse jaoks ülihea uudis”
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele