Autor: Põllumajandus.ee • 9. juuli 2019

Olgu õite kuju ja värv milline tahes, kõik need on rohtsed püsikud, mille maapealne osa igal sügisel kuivab ja sureb. Aga on ka pojenge, mis kasvavad nagu tõelised põõsad. Nende varred on puitunud, need harunevad ja kasvavad igal aastal natuke kõrgemaks. Neid kutsutakse puispojengideks.

Botaanikud ei ole päris ühel nõul, kui palju niisuguseid põõsa või väikese puu mõõtu pojengiliike on. Räägitakse 4 kuni 12 liigist, aga täpsemad geneetilised uuringud võivad siingi muutusi tuua. Aiasõbrale on tähtsamad paar-kolm kergemini määratavat, nn "kindlamat" liiki, need on ka iluaianduses laiemalt levinud. Kõige tavalisem nendest on põõsaspojeng (Paeonia suffruticosa), mis looduses kasvab Kesk- ja Edela-Hiinas ning Tiibetis. Umbes 2500 aastat tagasi hakati ilusate õitega põõsast tähele panema, varsti kasvasid need juba templiaedades. Ajapikku levis see komme Hiinast ka naabermaadesse. Euroopasse jõudis põõsaspojeng 17. sajandi keskel, Baltikumi 1800-ndate alguses.

Põõsaspojeng kasvab meil umbes sõstrapõõsa suuruseks, seega 1,5 m kõrguseks harunevaks põõsaks. Minu enda aias olevad, ligemale 40 aasta vanused, põõsaspojengid on natuke kõrgemad. Põõsal on suured, rohelised või hallikas-sinakasrohelise varjundiga liitlehed. Õied on lihtsad või täidetud, suured, isegi kuni 15 cm läbimõõdus. Kõige tavalisem on roosakasvalge õis, aga on ka puhasvalgete, õrnroosade ja isegi tumepunaste õitega sorte. Ühel sordirühmal on roosakate kroonlehtede alusel kena punakaslilla laik, neid pojenge kutsutakse Rock'i pojengideks (tihti ka kui 'Rock's Variety'). Mõned botaanikud peavad seda omaette liigiks.

Põõsaspojengi õied on ühekaupa võrsete ladvas, vahel harva tuleb ka mõnest alumisest pungast tugev õitsev võrse. Põõsaspojengid õitsevad meil mai lõpus või juuni esimesel poolel. Üks õis püsib põõsal 2-3 päeva, mõnel sordil kuni nädala. Ära õitsenud õite varsi ei lõigata ära kohe, seda tehakse alles järgmisel kevadel. Pojengide püstjad kukkurviljad on ilusad vaadata veel sügiselgi. Kevadel on aga raagus põõsal hästi näha, kust lõigata. Lõikame kõige ülemise punga pealt. Kui see või ka mõni alumine pung elumärke ei näita, siis teeme lõike veel altpoolt, esimese elusa punga pealt.

Aias meeldib põõsaspojengile päikesepaisteline soe, külmade põhja- ja kirdetuulte eest kaitstud kasvupaik. See võiks olla ka kerge kallakuga, põõsale ei meeldi kõrge põhjaveetase ning istuskohta kogunev vihmavesi. Sobib iga normaalne aiamuld, mis ei ole liiga savikas või happeline. Ka päris kuiv liivamaa ei sobi. Lahke käega aednik lisab istutusaugu põhja muidugi natuke komposti või kõdusõnnikut ja mullale tsipa neutraliseeritud turvast, paekivipuru, jämedat liiva, munakoori ja muud seesugust, mis mulla struktuuri parandavad. Suvel peaks noori taimi korralikult kastma, sügisel võiks põõsa alust multšida freesturbaga. Noored taimed vajavad esimestel aastatel kindlasti ka talvekatet. Väikese põõsa peale võime panna kummuli pange või mõne muu suurema anuma (kinnitame katte muidugi nõnda, et tuul seda lendu ei viiks). Vanemate põõsaste katmine oleneb sordist ja päritolust, kasvukohast ja -paigast. Ja muidugi sellest, kui külm tuleb talv. Katteks sobivad kuuseoksad, jõupaberist või katteloorist kate või kuivade tamme lehtedega täidetud ja pealt veekindlalt kaetud traatkorv. Tamme lehed on head selle poolest, et need ei vetti ega vaju korvis alla. Samas lasevad nad piisavalt läbi õhku, nende varjus ei lähe põõsas sulailmadega ummuksisse. Talvekate tuleb eemaldada üsna varakult: tavalisel kevadel hakkavad põõsaspojengil pungad pakatama juba aprilli alguses. Kevadised öökülmad elavad noored lehed ja õiepungad ilusasti üle, ainult pikema külmaperioodi ajaks peaks põõsa latvadele katteloori ümber tõmbama.

Põõsaspojengi istikuid on meil viimastel aastatel suuremates aiapoodides üsna sageli müüdud. Enamasti on need Hollandis paljundatud Hiina sordid. Need on kenad, mitmes värvitoonis ja täidisõielised, ainult nende talvekindluse kohta ei oska praegu veel midagi ütelda. Olen omi pidanud potis ja talveks kilemajja tõstnud. See on kahtepidi ebamugav: esiteks peab pott olema küllalt suur ja sügav, seega ka raske (poogitud sorte soovitatakse ju istutada nõnda, et pookekoht jääks vähemalt 10 cm mulla alla, see soodustab poogendil oma juurestiku teket). Teiseks hakkavad põõsastel isegi avatud ustega kilehoones pungad juba märtsis pakatama, mis tähendab, et neid peab kuidagi katma või hoonet kütma. Lihtsam on hakatuseks toimetada kodumaiste istikutega või äärmisel juhul osta need Lätist, parem veel, kui need on kasvanud Põhja-Lätis.

Teised puispojengide liigid jäävad meil pigem taimehullude pärusmaaks. Umbes 1,5 m kõrguseks kasvab Delavay pojeng (Paeonia delavay). See on pärit Hiina lõunaosa mägedest ega ole meil nii külmakindel. Põõsal on ilusad kitsad tumerohelised lehed ja vaarik- kuni purpurpunased õied. Õied on tükk maad väiksemad kui põõsaspojengil, kuid see-eest tihti mitmekaupa. Mõnel väga pakaselisel talvel külmub see põõsas kuni maapinnani või lumekorrani. Aga ta taastub üsna kiiresti, õitseb ja kannab ka seemet. Õitseb natuke hiljem kui põõsaspojeng, juulis.

Veel madalamaks jääb kollane pojeng (Paeonia lutea). See kasvab tihti ka poolpõõsana, mis tähendab, et võrsete ladvad ei puitu ja külmuvad talvel tagasi. Nagu nimigi ütleb, on sellel põõsal kollased õied.

Kollane pojeng on huvitav selle poolest, et teda on kasutatud rohtsete pojengide aretustöös.

Sellega hakkas 1948. aastal tegelema Jaapani aednik Toichi Itohi, kellel lõpuks õnnetus saada mõned elujõulised seemikud. Kahjuks ei näinud ta ise oma töö tulemust, seemikud hakkasid õitsema alles 1964. aastal. Kümme aastat peale Itohi surma ostis kollaseõielise pojengi ristandid Itohi leselt ameeriklane Louis Smirnow. Sellest saigi alguse kollaseõieliste rohtsete pojengide aretustöö - kui 1974. aastani oli registreeritud neli sorti, siis praeguseks on neid palju rohkem. Ka hinnad on muutunud taskukohasemaks, veel kümme aastat tagasi maksis üks kollaseõielise pojengi istik rohkem kui kümnendiku praegusest kuu keskmisest brutopalgast.

Üks populaarsem Itoh pojengi sort on suurte kollaste lõhnavate täidisõitega 'Bartzella', mille aretas ameeriklane Roger Anderson. See on umbes 80 cm kõrgune ja tugevate püstiste vartega, mis ei vaja toestamist. Ihohi pojenge hooldatakse sama moodi nagu teisi rohtseid pojengisorte.

Rein Sander, Kubja Ürditalu