Autor: Põllumajandus.ee • 13. august 2019

Saarepeedi endise kolhoosi direktori kabinetis kepsutab kümmekond punase-valgekirjut ja musta-valgekirjut vasikat. Ühel päeval saavad neist Muraka Farmi rahategijad.

Muraka Farmi omaniku ja peremehe Karmo Männiku sõnul on talus hetkel rahategijaid ehk lüpsilehmi umbes 150, kes annavad kamba peale aastas piima üle miljoni liitri. Koos noorkarjaga on loomade arv 280. Need on loomad, tänu kellele on Muraka Farm üks vähestest piimakarjakasvatajatest, kes on jõudnud ka Äripäeva kiiresti kasvavate ettevõtete ehk Gaselli TOPi.

Muraka Farm OÜ on tegutsenud seitse aastat, ent talu juured ulatuvad palju kaugemale. Nimelt tegutses kunagi sealsamas Saarepeedi kolhoos. Kuigi kolhoos lõpetas tegevuse üheksakümnendate alguses, läks majand ametlikult pankrotti 2002. aastal. See oli üks viimastest kolhoosidest, mis Eestis oma uksed sulges. Siis hakkas alles jäänud hoonetes FIE alt Muraka-3 talu pidama Rein Männik, kes oli ühtlasi ka Saarepeedi kolhoosi viimane esimees.

Rein Männiku surma järel 2012. aastal oli ta pojal Karmo Männikul otsustamishetk, kas minna talupidamisega edasi või ei. „Olen Viljandist pärit, kuid siis tuli tahtmine Tallinna minna. Isa tollal juba pidas talu, kuid siis see mind väga ei huvitanud. Arvasin, et minust saab ehitaja, kuid senimaani pole ma veel ühtegi maja ehitanud,“ meenutas ta.

Isa surm tuli aga ootamatult. „Kahe kuu jooksul pakkisin oma asjad kokku ja tulin Tallinnast ära. Ja siin ma nüüd olen,“ lisas ta. Samal aastal, kui Männik kaotas isa, sündis ta enda perre poeg, kes sel sügisel kooli läheb. Võib-olla võtab ühel päeval poeg omakorda temalt talu üle. „Loota võib. Kui mitte tema, siis äkki järgmine laps, kes tulemas on,“ lisas ta.

Päris maale Männik siiski ei kolinud, vaid on nii-öelda linnamehest maamees – alaline elupaik on tal talust 15 kilomeetri kaugusel asuvas Viljandi linnas korteris. „Mõtlesin, et muidu elangi 24/7 laudas. Nüüd saan koju jõudes natukesekski välja lülitatud,“ ütles ta.

Ka Muraka Farmi koer on Männiku sõnul linnamees – tegu on väikse Keksi-nimelise Yorkshire'i terjeriga, keda peremees norivalt karjakoeraks kutsub.

Pole töölisi, pole probleemi

Kui enamikku ettevõtteid kimbutab tööjõupuudus, siis tänu eelmisel aastal uue lauda ehitamisele ja robotlüpsimasina soetamisele Muraka Farmil enam töötajatega probleeme pole. Aasta ringi on farmis tööl neli inimest, üks neist Männik ise. Tööl on veel traktorist, juhataja ja talitaja. Suviti on abiks veel üks traktorist.

Kui talu alustas, oli töölisi rohkem. Ühel hetkel võeti vastu otsus, et tegevus tuleb suuresti automatiseerida, kuna heade töötajate leidmine oli keeruline. Küll on farmist läbi käinud töötajaid, kes tegelikult tööd ei teegi. Ette on tulnud ka olukordi, kus Männik leidis mõne töötaja peadpidi söödakünas magamast. Samuti juhtus aeg-ajalt, et töötajad teatasid ootamatult, et homsest nad tööle ei tule. Nüüd pole ammu midagi sellist juhtunud. „Enne oli justkui iga liigutuse jaoks eraldi inimene olemas. Enam mitte,“ ütles Männik. „Ise olen ka selline, kes teeb suurema osa ajast tööd, mitte lihtsalt ei ole kaikaga teistel selja taga,“ rääkis ta.

Kõige olulisem viimase aja uuendus Muraka Farmis on just robotlüpsimasina hankimine. Varem pidi lüpsja ärkama suvel kell kaks öösel, et jõuda kella kolmeks lauta, et lehmad kinni panna ja lüpsma hakata. Pärast hommikust lüpsi sai kodus paar tundi magada ja siis hakkas asi otsast peale. „Vahel, kui pidin lüpsjatele puhkepäevi andma ja neid asendama, oli ikka päris õudne. Ajas režiimi nii sassi,“ meenutas Männik. „Pikad tööpäevad võivad olla, aga inimene peab öösel magada saama,“ lisas ta.

Nüüd käivad lehmad ise lüpsil. Robot tuvastab numbri järgi lehma ära ja otsustab, kas on juba lüpsiaeg või mitte. Lehmad käivad lüpsil 3–4 korda päevas. Mõni lehm on nii usin, et käib lausa kümme korda päevas katsetamas, kas ehk on juba lüpsi aeg käes. Mõni üksik lehm tahab aga Männiku sõnul personaalsemat lähenemist ja ootab, mil peremees või talitaja ta käekõrval lüpsile viib.

Kompuuter säilitab iga lehma statistika, samuti annab märku, kui lehmal paistab midagi viga olevat. Nii on töötajatel karja heaolust ülevaade käes vaid paari nupuvajutusega.

Piima hind on nöökivalt madal

Muraka Farm kuulub koos 17 teise piimafarmiga Mulgi Piima tulundusühistusse. Mulgi Piim kogub liikmete piima kokku ja müüb edasi E-Piimale. Mulgi Piima liikmemaks sõltub piimaliitritest ehk mida suurem farm, seda kallim on ühistu liige olla. Kuna Muraka Farm on viimastel aastatel oma piimatoodangut suurendanud, tähendab see neile 600–700 euro suurust maksu kuus. „Meie jaoks on seda liiga palju,“ tunnistas Männik. Seega, kui ühistu ei tule talle vastu ega vähenda liikmemaksu vähemalt poole võrra, astub Männik ühistust välja. See võib kaasa tuua Mulgi Piima ühistu laialiminemise.

Igale piimatootjale on pea kõikide murede allikas odav piim. Männiku sõnul on viimase aastaga piima hind langenud, olles praegu 30 senti liiter. Raskematel hetkedel mõni aasta tagasi oli piima hind lausa 22 senti liitri eest, ent siis polnud Männik ehitanud veel uut lauta ja laenumakseid polnud kaelas. Kuigi laudaehitus oli hädavajalik investeering, ajasid investeeringuks võetud laenude tagasimaksed Muraka Farmi eelmisel aastal pea 53 000 euro suurusesse kahjumisse. „See aasta saab veel raske olema, kuid midagi hullu ei ole,“ ütles Männik.

„Põhimure on praegu see, et ei suuda õigel ajal arveid ära tasuda ja tehnikapark on ka vanaks jäämas. Piima hind on lihtsalt nii madal ja väljaminekud on suured,“ rääkis ta. „Ma ei taha iga hommik tõusta mõttega, et vaja on maksta see arve ja see arve. Ei taha kogu aeg rahast mõelda,“ ütles ta. Seetõttu ongi Männiku põhieesmärk praegu tõsta veel piimatoodangut, et farm suudaks end ise ära majandada. Ent kokkuvõttes sõltub kõik piima hinnast. „Võime teha, mis tahame, aga kui piima hind järele ei tule, siis pole midagi,“ ütles ta.

11 pilti

Viljandimaal Välgita külas asuv Muraka Farm tegeleb piimakarjakasvatusega.

Foto: Andras Kralla

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.