Saba ja sarvedega kasumi kasvatajad hoiavad taluelu au sees

Rein Männiku surma järel 2012. aastal oli ta pojal Karmo Männikul otsustamishetk, kas minna talupidamisega edasi või ei. „Olen Viljandist pärit, kuid siis tuli tahtmine Tallinna minna. Isa tollal juba pidas talu, kuid siis see mind väga ei huvitanud. Arvasin, et minust saab ehitaja, kuid senimaani pole ma veel ühtegi maja ehitanud,“ meenutas ta.

Isa surm tuli aga ootamatult. „Kahe kuu jooksul pakkisin oma asjad kokku ja tulin Tallinnast ära. Ja siin ma nüüd olen,“ lisas ta. Samal aastal, kui Männik kaotas isa, sündis ta enda perre poeg, kes sel sügisel kooli läheb. Võib-olla võtab ühel päeval poeg omakorda temalt talu üle. „Loota võib. Kui mitte tema, siis äkki järgmine laps, kes tulemas on,“ lisas ta.

Päris maale Männik siiski ei kolinud, vaid on nii-öelda linnamehest maamees – alaline elupaik on tal talust 15 kilomeetri kaugusel asuvas Viljandi linnas korteris. „Mõtlesin, et muidu elangi 24/7 laudas. Nüüd saan koju jõudes natukesekski välja lülitatud,“ ütles ta.

Ka Muraka Farmi koer on Männiku sõnul linnamees – tegu on väikse Keksi-nimelise Yorkshire'i terjeriga, keda peremees norivalt karjakoeraks kutsub.

Kui enamikku ettevõtteid kimbutab tööjõupuudus, siis tänu eelmisel aastal uue lauda ehitamisele ja robotlüpsimasina soetamisele Muraka Farmil enam töötajatega probleeme pole. Aasta ringi on farmis tööl neli inimest, üks neist Männik ise. Tööl on veel traktorist, juhataja ja talitaja. Suviti on abiks veel üks traktorist.

Kui talu alustas, oli töölisi rohkem. Ühel hetkel võeti vastu otsus, et tegevus tuleb suuresti automatiseerida, kuna heade töötajate leidmine oli keeruline. Küll on farmist läbi käinud töötajaid, kes tegelikult tööd ei teegi. Ette on tulnud ka olukordi, kus Männik leidis mõne töötaja peadpidi söödakünas magamast. Samuti juhtus aeg-ajalt, et töötajad teatasid ootamatult, et homsest nad tööle ei tule. Nüüd pole ammu midagi sellist juhtunud. „Enne oli justkui iga liigutuse jaoks eraldi inimene olemas. Enam mitte,“ ütles Männik. „Ise olen ka selline, kes teeb suurema osa ajast tööd, mitte lihtsalt ei ole kaikaga teistel selja taga,“ rääkis ta.

Kõige olulisem viimase aja uuendus Muraka Farmis on just robotlüpsimasina hankimine. Varem pidi lüpsja ärkama suvel kell kaks öösel, et jõuda kella kolmeks lauta, et lehmad kinni panna ja lüpsma hakata. Pärast hommikust lüpsi sai kodus paar tundi magada ja siis hakkas asi otsast peale. „Vahel, kui pidin lüpsjatele puhkepäevi andma ja neid asendama, oli ikka päris õudne. Ajas režiimi nii sassi,“ meenutas Männik. „Pikad tööpäevad võivad olla, aga inimene peab öösel magada saama,“ lisas ta.