Autor: Linda Eensaar • 14. oktoober 2019

Siidritootjate võimalus oleks tehaseid avada, võita koduse turu täielik usaldus või laieneda välisturgudele. Kuid alkoholi uus reklaamiseadus, lõppematu aktsiisi-jant ja siidri-laadsete suhkrujookidega konkureerimine teevad ellujäämise väljakutserohkeks.

Kui võrrelda võrreldamatut, siis siidritegemise traditsioon maailmas ulatub sadade aastate kaugusele, aga Eestis registreeriti esimene käsitöösiider aastal 2015. Nelja aastaga saab mõni väga peen siider alles küpseks.

Sel aastal oli ja on senini õunauputus. Mõni siidritegija aga ütleb, et ega Eesti õunasaagikusel pole tegelikult kunagi midagi häda – õunu siin kuskilt iga aasta ikka leiab. Tallinnas asub Baltikumi ainus siidrimaja ja selle perenaine Kaire Jakobson on ka Baltikumi ainus sertifitseeritud pommeljee (pommelier) ehk siidri sommeljee. "Skandinaavias on meid aga kokku kaks," lisas Jakobson. Kuigi Jakobson ise siidritootja ei ole, on ta sellegipoolest südameasjaks võtnud Eesti väikesed tootjad esile tõsta. Praegu on registreeritud siidritegijaid Eestis 16–17 ringis.

Mis on mis?

Siider - õunamahla kääritamisel saadud alkohoolne jook, mille alkoholisisaldus jääb enamasti vahemikku 4,5–7,5%. "Õunasiider" on üleliigne täiendus, kuna siider ise ongi õunamahlast. Võrrelda võib seda sõnaga "vein" - enamasti ei täpsustata, et tegu on viinamarjaveiniga.

Perry - pirnimahla kääritamisel saadud alkohoolne jook. "Pirnisiider" pole sama. Pirnisiidril on põhikomponendiks siiski õunamahl ning maitseks on lisatud pirnimahla. Perry on aga siidrimaailma rariteetne jook, kuna pirn puuviljana ja mahlana on pirtsakam. Kui õun võib veel kergelt plekilisena siidriteoks kõlvata, siis pirn peab olema selleks täiuslik. Kunagi serveeriti perryt shampanja asemel - ka see näitab joogi peensust. Statistiliselt teeb sajast siidritootjast vaid üks teeb perryt. Eestis tehakse perryt näiteks Jaanihanso siidritalus.

Pommeljee (pommelier) - kui sommeljee on kelner, kes muuhulgas soovitab ja serveerib toitude juurde veine, siis pommeljee on selle vaste siidri puhul. Eesti ja baltikumi ainus sertifitseeritud pommeljee on Kaire Jakobson. Pommeljee sertifikaati saab praegu teha kahes kohas maailmas. Suur-Britannias Londonis ning USA-s Ameerika Siidritootjate Assotsiatsiooni juures.

Õun - laastus võib õunad jagada kolmeks: söögi-, köögi- ja siidriõunad. Söögiõunad on enamasti suured ja mahlased, näiteks sort Valge Klaar. Köögiõunad on mooside ja kookide tegemiseks. Pigem on nad kõvemad ja hapukamad, näiteks sort Antonovka. Siidrit saaks iseenesest teha igasugustest õuntest, kuid traditsiooniliselt eelistatakse väikese viljaga õunasorte.

Siidri päritolu - traditsioonilised siidririigid on Hispaania, Prantsusmaa ja Suur-Britannia. Põhja-Hispaania on ka väidetavalt vanim siidripiirkond. Kõik kolm loetletud piirkonda on traditsiooniliste maitsete poolest erinevad. Hispaanias on siider ilma mullita - see kääritatakse täiesti nulli ning müükase nime all "sidra natural". Prantsusmaal ei lisata käärituse alguses juurde kultuurpärmi. Nemad on leiutanud meetodi, kuidas kurnata siider toitainetest ära nii, et osa suhkrut jääb siidrisse loomu poolest alles. Prantsusmaal hinnatakse rammusaid, keldrikopituse ja sõnnikulõhnalisi siidreid. Britid teevad kõige kõrgema alkoholisisaldusega siidreid. Teinekord lisatakse ka suhkrut või muid magusaineid (ka näiteks mett).

Siidrimaja - Tallinnas asuv Siidrimaja on Baltikumi ainus. Kokku on seal tooteid umbes 100 ning Eesti tootjate kaup moodustab suurema osa. Siidrimaja perenaine on valinud tooteid ka Lätist, Soomest, Saksamaalt ning klassikalistest riikidest: Hispaaniast, Prantsusmaalt, Suur-Britanniast. Perrysid hoolimata selle rariteetsusest on seal müügil 6-7.

Üks moodus esiletõstmiseks on näiteks reklaam, kuid Jakobsoni hinnangul seisnebki üks väikeste tootjate mure uues alkoholi reklaamiseaduses. "Selle imelise seaduse võttis vastu eelmine valitsus ning sellele tuleb tarbijakaitseametilt endiselt täiendusi tootjatele näpunäidete või lausa kohtulahenditena," ütles Jakobson. "Kõige huvitavam aspekt on see, et alkoholireklaam ei tohi luua meeleolu." Jakobson viitas sellele, et kuigi intelligentsed inimesed mõistavad, mis on meeleolu loomise mõte, siis seadusandlikult on seda väga raske defineerida ja tõestada, milline reklaam loob meeleolu ja milline mitte.

"Toon selgituseks näite elust enesest. Oli koolitus selle seaduse tutvustamiseks. Toodi esile kirsiveini võimalik reklaam. On pudel ja on kõrval kirsimarjadega kauss. Kui kirsid on seal niisama, siis see on lubatud, kuid kui kirssidel on nende ahvatlevamaks muutmiseks peal veepiisad, siis see on juba meeleolu loomine ja keelatud," kirjeldas Jakobson, kuidas tootjatele ja tarnijatele on seadust tutvustatud. "Elusolendeid ei ole lubatud kasutada, inimesest kärbseni isegi," lisas ta.

Alkoholi reklaamis sisalduv teave peab olema esitatud tootekeskselt ja neutraalselt. Reklaamis esitatava teabe heliline ja visuaalne kujundus ei tohi:

1) sisaldada elusolendit, tema pilti ega kujutist mis tahes viisil, välja arvatud isiku häält;

2) sisaldada eluta asja animeeritud kujutist;

3) kutsuda üles alkoholi ostma või tarbima;

4) kujutada alkoholi serveerimist või tarbimist;

5) seostada alkoholi tähtpäeva, sündmuse, tegevuse või aastaajaga;

6) jätta muul moel muljet, et alkohol on loomulik osa elust ja alkoholitarbimisel on positiivne mõju;

7) seostada alkoholi sõidukijuhtimisega;

8) rõhutada suurt etanoolisisaldust kui alkoholi positiivset omadust;

9) matkida üldtuntud isiku või tegelase, samuti peamiselt lastele suunatud filmi, televisiooni-, muusika- ja meelelahutussaate või ürituse kaudu tuntud isiku või tegelase häält.

Allikas: Riigi Teataja

Kuidas see mõjutab just väikest käsitöötootjat, kui sellise seaduse ees on justkui võrdsed ka suured tootjad? "Kui Eestis on kaks suurt õllebrändi, kelle sortimendis on ka siider ja tuntud nime juures tarvitseb neil ainult neutraalselt mainida, et neil on see või see uus toode sortimendis, siis väike tundmatu käsitöötootja tahaks just rõhutada, et tegu on kohaliku, maheda, käsitsivalmistatud, naturaalse ja nõnda edasi joogiga," selgitas Jakobson. Olukord on delikaatne, sest alkoholi (liig)tarbimist kui sellist ei taha ükski tootja ju ometi propageerida.

"Kallis käsitöösiider ei olegi samas see jook, millega end reede õhtul horisontaali juua," ütles Jakobson tagasihoidlikult, et on keeruline tarbijate teadlikkust neutraalselt suurendada. Siidritootjad Saaremaa Ösel Cider ja Pärnumaal asuva Jaanihanso talu eestvedajad ütlevad näiteks, et siidri nime on ära rikkunud odavad suhkrujoogid, mida tarbija teab Fizz- ja Kiss-jookidena. Siidriks neid jooke nimetada nende arvates ei tohiks.

Need suhkrujoogid on aga odavad. Käsitöötegijatele ongi peavalu mõnevõrra kalli tootmise juures ka ausa hinna paika panemine ja sealjuures teevad aktsiisid asja karmimaks. Jakobson ütleb selle kohta eriti resoluutselt: seadusevastane seadus. Selle aasta juulist rakendus alkoholiaktsiisi soodustus 25 protsenti toodetele, millel on kangust kuni 6 protsenti.

"Siider jääb ka 6 protsendi sisse, aga mitte alati. Ütleme, et on hea õuna-aasta ja õunas on sel konkreetsel aastal loomu poolest rohkem suhkrut, mis käärimisel alkoholisisaldust suurendab," selgitas Jakobson. "Sellisel juhul mõned tootjad, et mitte maksta suurt tasu, lahjendavad oma jooki veega. Maitse aga kannatab, sest alkohol pole sellise kunstiteose juures ainuke maitsekomponent," ütles ta ja lisas, et kui Eesti õuntest tehtud puhas siider on üsna hapu, siis sellise lahjendamise järel pole selle maitse mitte ainult hapu, vaid ka vesine.

Kaua tehtud kaunikene

Jakobsoni hinnangul saakski Eesti siider peeneks ja mitte nii hapuks joogiks siis, kui seda lasta vähemalt aasta näiteks pudelis seista ja järelkäärida, kuid paljud tootjad on fakti ees, et käibe hoidmiseks tuleb ikkagi toodang võimalikult kiiresti ringlusesse lasta. Muuhulgas, kui esimene Eesti siider 2015. aastal registreeriti, oli ka veterinaarameti jaoks asi nii uus, et sobivaks säilivusajaks määrati siidritele aasta, kuigi Eesti siider oma omadustelt võiks ideaalne olla just kahe või kolme aasta vanuses.

"Kui taguda vastu rinda, et rahva tervist peab alkoholist päästma, siis iga normaalse mõistusega inimene saab aru, et see, kes tarbib kallist käsitöösiidrit, ei ole sihtgrupp. Pudel õiget siidrit võib maksta 12–15 eurot versus see, mida näeme poes plekkpurgis 1–2eurose siidri nime all," kirjeldas Jakobson ja lisas, et 15 eurost hinda tahaks küsida ikkagi parima, mitte vesiselt lahjendatud joogi või toorsiidri eest.

Eelnevalt kirjeldatud aspektid on praegu aktuaalsed väljakutsed ja teemad. Neist võidakse õige pea üle saada, kuid siis tulevad jälle uued. Samas on Siidrimajal, Jakobsonil ja siidritootjatel ühe lahendusena olemasolevate ja eelseisvate murede jaoks välja pakkuda üks võimalus: vaja oleks justnimelt siidritootjaid ühendavat keha.

Eesti siidritootjad on kolleegid, mitte konkurendid

"Kuigi Eesti on väike ja kõik üksteist ikka teavad, siis tootmise olemuse pärast on ikka üks siidritootja ühes maanurgas oma laia põlluga, teine on teises riigi otsas oma lapiga. Kõik on üksteisest kaugel ja tööd on palju ning pole aega luua ühinguid, koosolekuid pidada," rääkis Jakobson, et nii ongi ühendava organisatsiooni loomine jäänud Eestis tegemata. "Selle aasta mais kutsusingi kokku veterinaar-ja toiduameti, maaeluministeeriumi ning siidritootjad, kes viitsisid kohale tulla, ja selle ümarlaua tulemusel sündis idee, et oma huvide eest võitlemiseks on meil vaja ühist kõneisikut," rääkis Jakobson.

Seni on mõned tootjad, 17 siidrimeistrist umbes kuus ka Eesti Väikepruulijate Liidu liikmed, kuid nagu ühenduse nimigi ütleb, on tegu õlletootjatega ning siidritegijate probleemide nüansid on neile võõrad. Peale selle on laias laastus õlu siidriga ka konkurent – mõlemad on väikese etanoolisisaldusega joogid. Jakobson ütles, et ta veel ei tea, millisel kujul ühendav organisatsioon luuakse: on see mittetulundusühing, osaühing, sihtasutus või midagi muud, aga oma huvide eest seisma hakkavad nad ikkagi.

Siider on Eesti õunte kasutamata jäänud potentsiaal?

Seni on aga igapäevane töö ikka Jakobsonil Siidrimaja pidamine, koolitused, nõustamised. "Et õunu on nii palju sel aastal, siis nõustamist võtan kohe erilise kirega, sest see annab mulle huvitava tausta, mis Eestis toimub, mis õuntega toimub, kus on mingid huvitavad sordid, mis maitsega need on. Kõige hullem on, kui korjatakse õunad kilekotti ja need lähevad kuhugi jäätmeks. See on lollus, andke siis tasuta ära, kasvõi kompostikski. Aga kui tahate siidriks teha, võin ka ise tasuta nõu anda," lubas ta.

Sel aastal valitakse esmakordselt Eestis ka parimat siidrit. 27. oktoobril valitakse Eesti Parim Siider 2019, mille eelvoorud on Tartus, Pärnus ja Tallinnas. Nende linnade parimate seast valitaksegi see kõige parem. Rohkem tuleb samuti Siidrimaja kaudu. Mõni siidritootja võtab osa, mõni teine peab sellist võistlust aga võimatuks, kuna maitsed olla ikkagi subjektiivselt hinnatavad.

Karmo Haas, Tori Jõesuu siidri- ja veinitalu:

"Meil läheb hästi. Praegu on muidugi väga töökas periood, kuid nuriseda ei saa. Pigem sobib siidri tegemiseks väike ja stressis kasvanud õun, sest suur ja mahlane õun on vett täis ja sel pole maitset. Väike ja kuiv – see on huvitavam ja sisukam.

Eesti õunast tehtud siider on aga juba maailmatasemel ja see on saanud väga uhkeid tunnustusi maailmas. Lõpuks jõuab see teadlikkus ka meie tarbijateni ning ka meil võib kujuneda mitmesaja aasta pikkune siidritraditsioon. Kui asjade üle vinguma ja virisema hakata, siis läheb enne päike looja, kui me lõpetatud saame. Kui tahetakse säilitada maaettevõtlust, mis reeglina siidritegemine on, siis tasub mõelda, et väikseid ettevõtteid ei tasu koormata liigselt bürokraatiaga. Ma ei mõtle selle all tingimata makse ja aktsiise – makse peab maksma, vastasel juhul riik ei toimiks.

Meid ühendav organisatsioon võiks olla loodud tootjate endi initsiatiivil ja eestvedamisel, sest väljastpoolt vaataja ei pruugi kõike aduda ja näha. Ettevõtjad on kahe jalaga maa peal ja lähtuvad sellest, mis nende ettevõtte just tööle paneks.

Samuti ei saa ütlemata jätta, et purgilurri ei tohiks juua. Pigem kutsun üles Eesti päris siidrit ostma. Ma ei ütle, et peab ohjeldamatult alkoholi jooma, aga see on näiteks üks võimalus maapiirkonnas midagigi toimetada. Meie väikesed tegijad on pigem pereettevõtted, kelle jõud võib mingil hetkel kõrvaliste tegevuste (liigse bürokraatia) tõttu põhitegevusel (siidrikunst) raugeda."

Alvar Roosimaa, Jaanihanso siidritalu:

"Õunasaagikusel pole Eestis aastate võrdluses väga vahet. Seda leiab alati, igal aastal kuskilt. Mure aktsiisi või reklaamiseadusega on ainult väike kõrvaline nüanss kogu suure siidritootmise juures. Need mured ei takista siidrit valmistada. Kui oled hea brändija ja võimeline müüma, siis need faktorid pole isegi TOP 10 probleemide hulgas, mis õigel siidritootjal ees võivad olla.

Samas millisel ettevõtlusharul probleeme pole? Nimetagem neid hoopis väljakutseteks. Peamine on oma kaubale ostja leida. Siider on keeruline toode, sest see on tootena üsna reguleerimata. Poes on õudne löga purgis – see on värviline, selle saab sentide eest, see on koolilaste esimese peatäie jook, plastiku maitsega ja sildi peale on ikka kirjutatud "siider".

Püüa siis selle kõrval brändida ehtsat siidrit. See on raske, sest maine on Põhjamaades longero-tüüpi jookide tõttu selliseks väga sügavalt kujunenud. Paljud tegijad on selle lühikese aja jooksul meil Eestis ka siidritegemisest loobunud. Võiks öelda, et suur osa isegi. Varsti tundub, et jään Eestis siidritegemisega üksi. Kuigi tegelikult me oleme kolleegid, mitte konkurendid."

Raul Schiff, Ösel Cider:

"Läheb ikka hästi. Meie alustasime sel aastal. Ise olen mõne aasta siidriga mänginud, aga kaubandusvõrgu jaoks saime selle aasta mais paberid nii kaugele. Olime esialgu väljas ühe tootega. Järgmisel aastal tuleme välja kolme-nelja tootega. Kõik on siidrid, mõni kuivem, mõni magusam.

Mina arvan, et Eesti siider on vägagi kõrgel tasemel juba. Mina ise olen Normandia maitsete armastaja ja sihin mõruma siidri poole. Eesti õun selleks aga ei kõlba. Meil on ühe Briti sordiaretajaga koostöö, kus püüame kasvatada ehtsaid siidriõunapuid, mille vilju süüa ei kõlba.

Kõige suurem mure on aga meie klientide teadmatus. Me peaksime kuidagi suutma klientidele selgeks teha, mis siider tegelikult on. Poes 12 sekundi joogid, hoolimata sildist, ei ole ikkagi siidrid. Purk jookseb liinil, kuhu kallatakse korraga suhkur, vesi, alkohol ja gaas ning nii saabki sellest siider. See on meie suurim vaenlane. See on keeruline teema, mida tuleb reguleerida. Seejärel mõtleme alles muude murede nagu aktsiiside ja reklaamiseaduste peale."