Autor: Põllumajandus.ee • 13. mai 2020

Paar kevadkuud on aedvilja- ja lilletaimede ning viljapuude ja marjapõõsaste istikute müüjatele traditsiooniliselt kõige kiirem aeg aastas, sest just sel ajal tuleb lõviosa aastateenistusest koju tuua. Nimelt moodustab just aprilli ja maikuine müük umbes ¾ kogu aasta istiku- ja taimeärist. Muul ajal tilgub kokku see ülejäänud neljandik käibest. Sestap tuli iseäranis neil, kes varem tavatsesid oma taimelaadungid valdavalt turgudel ja laatadel maha müüa, nüüd oma strateegia ümber mängida ja oma kraamile teised turundusvõtted leida.

Nüüdseks on selge, et eriolukorra ja liikumispiirangute tõttu poolvägisi oma maakodudesse ja suvilatesse n-ö sunnismaiseks jäänud inimesed on hakanud agaralt oma aialappe üles harima ja ammu unustatud kasvuhooneid töökorda sättima. Nõudlus taimede ja istikute järele on kerkinud, kasvatajatel tuleb olla vaid mees ja endast arvukale rohenäppude hordidele ükstaskõik milliseid meetodeid kasutades teada anda.

Ka aianduskeskustes elu käib, sest näiteks välialal saab ju erinõuetest tingitud kohustusi järgida ja puid-põõsaid valides üksteise vahel ohutut distantsi hoida.

Müüjale on edukas laadalkäik juhuse asi

Ega tegelikult keegi jalgratast leiutama pidanud, praegu on oluline edasi arendada juba varemgi kasutusel olnud müügikanaleid, mis, tõsi, paljudele polnud siiani kõige olulisemad.

Harjumaal Kuusalu vallas Kuusikuaia puukooli pidav Väino Eskla kaevas juba läinud sügisel osad viljapuude ja marjapõõsaste istikud peenardest välja ja pistis potti. Et oleks kohe valmis võtta, kui kevadel müügiks läheb. Tulevakevadised müügiplaanid eelnevate aastate järgi olid selleks ajaks juba tehtud. Siis ei osanud keegi veel uneski näha, et järgmine kevad tuleb teisiti ka taime- ja istikukasvatajatele. Samas, sügisel valmispandud koguseid veel sel kevadel muutuda ei saa, ei suuremaks ega vähemaks.

Nüüd peab nii istikute kasvatamise kui viljapuude lõikamisega tegelev mees tunnistama, et mõlemas valdkonnas on ilmnenud küll muutused, aga need ei tähenda, et poleks võimalik töötada.

„Ma komplekteerin ja pakendan tellitud taimed ära ja tõstan need kokkulepitud kohta, kust klient saab need ära võtta. Silmside on inimesega olemas, otsekontakti ei toimu,” selgitab Väino Eskla. „Just nüüd kriisi ajal on inimesed hakanud ise internetist otsima oma asukohale lähimaid taimemüüjaid ja seda, mida neil pakkuda on. Ning nii tulevadki nad puukoolidesse ise kohale. Taimekasvatajale on see tegelikult parem ja mugavam variant, kui ise oma taimedega kusagile välja minna.”

Kuna ta pole viimastel aastatel olnud teab mis suur laatadel käija, siis nende ärajäämine on tema hinnangul paha eelkõige ostja seisukohast, kes oli harjunud tulema kindlasse kohta, kust kõik vajaminevad taimed korraga kätte saab. Tootja seisukohast kaasnes ka laadale minekuga selja- ja sületäis küsimusi. Kasvõi see, et sinna minnes tuli n-ö huupi kaasa võtta palju võimalikult erinevaid taimi ja istikuid, sest kunagi ju ei tea ette, mida sinult küsitakse.

Väino Eskla märgib, et sel kevadel märkab ta, kuidas kohalikud kogukonnad, näiteks külaseltsid on hakanud oma inimestelt tellimusi koguma. Selliste tellimuste peale on ta valmis ise koorma kohale viima.

„Kui ma võrdlen laadalkäimisega, siis selline moodus on lihtsam, kuna mul on kindlalt teada, mida soovitakse. Kui mõni laat on mitmepäevane üritus, siis kannatavad ka taimed edasi-tagasi vedamise tõttu,” iseloomustab Eskla suurte taimelaatade varjukülgi. „Lisaks kummitab laadal, kus paljude erinevate müüjate-kasvatajate taimed koos, ka taimehaiguste levimine. Tegelikult see praegune inimeste seas leviv koroonapuhang avaldus taimehaiguste näol taimede peal juba mitu aastat tagasi. See võib olla viljapuude bakterpõletik, mida Eestis siiani küll veel pole leitud või mis tahes haigus ja kui mõni selline istandusse sisse lööb, pole muud, kui kõik seal leiduv tuleb maatasa põletada.”

Laatadega kaasnevad oma hädad

Väino Eskla kinnitab, et nõudlus taimede ja istikute järele on tänavu isegi suurem kui varasematel aastatel. Ennekõike puudutab see nn tarbetaimi, alates üheaastastest köögiviljadest, lõpetades viljapuude ja marjapõõsastega – neid, mis hiljem pererahvale midagi suupärast kasvatavad. Ta märgib, et ka valdavalt interneti põhist kodutööd on inimesed õppinud üha paremini tegema, uuritakse järjest põhjalikumalt sorte, kogutakse teiste soovitusi ja kogemusi ning esitatakse asjalikke küsimusi.

Köögiviljataimede külv algas veebruari lõpus - märtsi alguses ja enamik taimekasvatajatest püüdis siis oma plaane olukorrale vastavalt ümber mängida. See oli justament see lävepakk, millest üle astudes pidi külviplaan selge olema. Kes taipas, võttis koguseid väiksemaks, kes mitte, peab nüüd oma taimelaadungitest kuidagi lahti saama. Lille-, kapsa-, tomati-, kurgi-, paprika- ja kõigi teiste üheaastaste taimede müüjatel ongi praegu kõige kriitilisem aeg, sest laatade ja müügi kõrghetke jaoks ajatatud taimi ei saa pottides-kastides lõputult hoida – ühel hetkel saabub viimane aeg need peenramaale või kasvuhoonesse istutada.

Puude-põõsastega pole nii suurt muret, kui need kätte jäävad. Neid võib potist maasse tagasi istutada või tagasi lõigata, midagi hullu nendega aasta ajaga veel ei juhtu. Juurekava läheb neil küll suuremaks, aga esialgu pole see probleem. Kui eelmise aasta sügisel potistatud taimi peaks olema vajalik lausa järgmise aasta kevadeni hoida, siis tuleb arvestada, et nende juurestik suureneb, juured hakkavad keerduma ja need tuleb istutamisel lahti harutada, vajadusel ka kärpida.

LOE LISAKS:

Katrin Valler: meie töö on mõõdetav emotsionaalselt

Maria Palusalu: õpi aiandust kodust lahkumata

„Potis olevate istikute ületalve pidamisel peab neid kaitsma neljajalgsete eest, kes nende kallal võivad muidu kurja teha,” selgitab Eskla. „Samuti tuleb jälgida õhutemperatuuri. Viimased talved on küll väga leebed olnud, aga kui peaks tulema külmem ilm, siis osa asju ei pea lageda taeva all vastu. Puude istikud on õrnemad, marjapõõsaid olen hoidnud pottides väljas ka siis, kui on üpris karmid talved olnud ja pole nendega midagi juhtunud.”

Postimüük pole taimede puhul lahendus

Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin ütleb, et müük läheb suhteliselt hästi, sest paljud linnainimesed on maal ja aias. Lihtsalt toimetatakse varasemate aastatega võrreldes natukene teistmoodi.

„Puukoolid on reeglina väike- või mikroettevõtted, sageli on see tegevusvaldkond osa talumajapidamisest ja need paiknevad ju enamasti maal, kuhu on kõikidel taimehuvilistel küllaltki lihtne kohale sõita,” kirjeldab Strastin olukorda. „Aianditel on välja kujunenud kokkulepitud nn trehvamispunktid. Eelnevalt vormistatakse tellimused ära kas e-posti või mingi veebipõhise ostuvormi kaudu ja siis toimetatakse taimed või istikud kindlasse treffpunkti ja antakse kontaktivabalt üle. Raha saab ju maksta internetis. Selles osas suurt tagasilööki müükides pole olnud.”

Enamik taimlaid ja puukoole pole valmis lausa kullerteenuse osutamiseks ja igale tellijale taimede kojuviimise teenust ei osutata, pigem püütakse inimest kutsuda kas siis enda juurde või mõnda kokkulepitud kohta. Näiteks pakitakse taimed transpordikõlbulikuks, pannakse saaja nimi külge ja jäetakse aia taha.

Raimond Strastin kinnitab, et nii taime-, istiku- kui lillekasvatajad teenivad tavapäraselt suurema osa oma sissetulekust kevadhooajal paari-kolme kuuga.

Kõige raskem on tema hinnangul olukord just lillekasvatajate seas, kes ise on väitnud, et nende sissetulekud on juba vähenenud varasemate aastatega võrreldes enam kui 80%. Eestimaalane on harjunud lilli ostma eelkõige tähtpäevade puhul kinkimiseks, tänavu aga jäävad nii maikuine emadepäev kui ka kevadised koolilõpupeod pidamata, mistõttu kahaneb pea olematuks ka lõikelillede müük.

Taimemüügiga võib kriitiliseks minna

Taimede postimüüki või kulleriga otse adressaadini toimetamist on Strastini sõnul proovitud, näiteks lõikelillekimpusid on kogu aeg kullerteenusena müüdud ja müüakse ka praegu. Istikuid või tomatitaimi niimoodi saata on aga keerulisem, sest probleemiks saab pakkimine ja transportimine nii, et taimed vigastada ei saaks.

„Viljapuude müüjad eelistavad kaupa postiga mitte saata, kuna noori oksi transpordi käigus lõhutakse ning istik võib saada tugevasti kannatada,” märgib Raimond Strastin. „Pigem püütakse asja teist moodi lahendada. Näiteks kui Viljandis asuv puukool saadab Tallinnasse koorma kaupa, siis klient saab teavituse, et sinu tellitud istikud on teatud kohas olemas, tule järgi, maksa ära ja saad kätte.”

LOE LISAKS:

Maailm on muutunud – kuidas edasi?

Eesti aiandus numbrites

Selline süsteem oli osaliselt ka varem toimimas, nüüd peavad sellele ümber orienteeruma ka need taime- ja istikukasvatajad, kes varem olid harjunud laatadel käima. Samas olid laadad ja turukauplemine oluline väljund väikestele ettevõtetele, kel oma püsivat müügivõrgustikku ja jaemüügiväljundit pole.

„Praegu murravad eelkõige noortaimede ja lilletaimede müüjad pead, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla. Kui äriplaan on üles ehitatud seemnest taimede ettekasvatamisele ja kevadel nende müümisele, siis ollakse praegu keeruliste valikute ees,” nendib Strastin. „Aga ega neil muud üle jää, kui tuleb teisi müügiväljundeid leida. Olukord on ju kõikidele sarnane ja kui traditsioonilised asjad ära kaovad, siis tuleb kohaneda. Üks asi on turundamine, aga peab välja pakkuma ka plaani, kuidas tekitada n-ö väravamüüki või müüki oma talu hoovist. Ja edendama koostööd teiste taimekasvatajatega, et leida üles võimalused, kuidas klientideni jõuda.”

Ain Alvela, kaasautor