Katrin Valler: meie töö on mõõdetav emotsionaalselt

Lääne-Virumaalt Ulvi külast olen aastaid oma maakoju suvelilled soetanud. Kaup on nii kvaliteetne, et ei ole mõtet mujal kasvatatut proovida. Nii seadsin siis sel kevadel samuti sammud Männiniidu aiandisse, aga sel korral oli soov perenaise ja tema pojaga natuke juttu ka ajada.

Katrin Valler: meie töö on mõõdetav emotsionaalselt  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Katrin Valler on aianduses tegev olnud terve töise elu. Ta on neljandat põlve aednik. 2005. aastal lõi ta oma firma – Viru Haljastus OÜ, mis taimmaterjali kasvatab 2010. aastast Ulvi külas asuvas Männiniidu aiandis. „Aiandi asukoht on logistiliselt hea, oleme vaid 15 minuti autosõidu kaugusel nii Rakverest kui Kiviõlist. Aiandist leiab nii suvelille taimi, vähesel määral ka tomati- ja maitsetaimi ning välialal on pakkuda püsikuid, viljapuid ning ilupuid. Viimased lähevad käiku haljastusprojektide juures, millist teenust ka pakume,“ rääkis Valler lühidalt.

Männiniidu aiand jääb vaid 15 minuti autosõidu kaugusele nii Rakverest kui Kundast.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Nende kasvatatud lilled kaunistavad päris paljusid linna- ja vallakeskusi, ettevõtteid ja loomulikult koduaedasid. „Meie lilled on kaunistanud näiteks Kunda linna, Tapa linna, Tamsalu valla, Väike-Maarja valla, Haljala valla ja Sõmeru valla avalikke ruume.“

Selle aiandi teeb huvitavaks see, et kõike mida müüakse, seda saab ka aiandi näidisosas näha. „Nii tekib kliendil reaalne pilt, kui suureks taim kasvab, millist istutuskohta ja pinda see vajab. Alati anname ka nõu neile, kes seda vajavad,“ sõnas Valler.

Ta rõhutas, et see nõustamise teenus on müügil alati olnud juures ja see kuulub n-ö kauba juurde.

Aiandus on karm ala

Kui sa võitled Eesti ilmaga, siis koroona on nagu väike kriis, arutleb Valler. „Eesti ilm on aednikule kõige suurem vaenlane. Kliimamuutused annavad end ka reaalselt tunda. Mingi tasakaal on looduses muidugi olemas ja talv ei jää kunagi tulemata, suvi samuti. Kui sa oled aga tegevaednik ja mai lõpus on lumi lilleampleid katmas või juunis tormid neid räsimas, siis see on karm,“ ütles ta. Ka on keeruline suvetaimede ajastusega – kui ikka soojaks ei lähe, kasvavad taimed lihtsalt üle.

Sestap on rajatud juba kolm kasvuhoonet, kus saab taimi ette kasvatada. Muidugi eeldab see varakevadel pidevat kütmist ja seega sel ajal aiandist eemale ei saa.

Kartin Valler ja Erik Rüütel ühes kolmest kasvuhoonest.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Kriisides puhastub ja karastub

Praegu saab öelda, et Lääne-Virumaa on perefirma jalajälgi täis. Aga on olnud ka keerulisi aegu. „Alustasime esmalt haljastusteenuse pakkumisega, aga kui tuli esimene majanduslangus 2008. aastal, oli kohe näha, et see teenus kukub ära. Siis me mõtlesime, mis edasi. Võtsime oma viimased säästud ja panime nende eest püsti esimese kasvuhoone ja mõtlesime, et kui millestki muust elada ei ole, müüme tomatitaimi. Panime tee äärde reklaami välja, et müüme taimi – ise tegime, käepäraste vahenditega. Kõik osteti ära! Klientuur kasvas, nõudlus kasvas ja tegime teise kasvuhoone juurde. Nüüd on rajatud juba kolmas, sest oli plaan lilletorne tegema hakata,“ meenutas eelmise kriisi aegu Valler.

Küsisin, kuidas praegune kriis mõjub aiandussektorit ja ettevõtlust laiemalt? Kui võrrelda eelmist ja praegust kriisi, siis on perenaine veendunud, et kõik kriisid on puhastava toimega. „Ellu jäävad tugevamad ja nutikamad. Kriis võtab ja puhastab ses suhtes keskkonda, et kaovad ära need ettevõtted, kellel ei ole vundamenti, kes on ehitanud õhulosse. Korralikud ettevõtted on endale reserve kogunud ja saavad mõned rasked kuud kenasti hakkama,“ vastas ta.

Katrin Valler arvab, et kriis pikas perspektiivis mingil määral vähendab aednike sissetulekut, sest näiteks kohalikud omavalitsused näevad siin kohta kulude kokkuhoiuks. „Samas on inimesed praegu rohkem kodus ja tahavad enda ümber ilu näha. See on inimesele sisse kodeeritud. Ka on järjest popim tarbeaedade rajamine.“

Vahepeal veeres meie vestlus Lätile, kus käinutena oleme näinud rohkem lilleilu nii koduaedades kui avalikus ruumis. Miks see nii on, uurisin. „Lätlane väärtustab keskkonda rohkem. Meil on uhked majad ja nadid aiad, Lätis on asi vastupidine. Ka on meil probleemiks see, et kui aed rajatakse siis enamaks ressurssi ei jää, ei võeta hooldusteenust lisaks ja ise ka nagu ei osata-taheta teha. Nii ongi meie aiad lihtsad murulapid elupuuhekiga ja püsipeenrad kivimultšiga kaetud. Aga üksi haljastus ei toimi ise – see vajab aedniku kätt, et silmal kena vaadata oleks,“ rääkis ta.

Ka lisas Katrin Valler, et talle on jäänud mulje, et aedniku ametit ei väärtustata. „Aedniku tööd ei väärtustata, seda tööd peetakse nagu odavaks tööks, see ei ole lugupeetud amet, nii oli ka nõukogude ajal ja on praegugi,“ lisas ta ja meenutas naerdes, et kui nad aiandiga alustasid, siis paljud tulid uurima, et tore lillekasvatus, aga kas te tööd ka teete kuskil.

Nüüd on suhtumine muutunud. „Ajast kui me siia tulime, on paljud inimesed öelnud, et siinne kant on muutunud palju ilusamaks, aiad on rohkem lilli täis. Ilu vajatakse ikka, on kriis või ei.“

Perefirma väärtus on muus kui rahas

„Me ei ole ettevõtjad tavamõistes, me ei tooda suuri käibeid ja saa suuri kasumeid, me ei ole suured tööandjad. Kui me ise saame hakkama, on kõik okei. Aga ma arvan, et edukust ei saa alati mõõta rahas. Võib-olla meie edukus, või meie tulem, on hoopis kuskil mujal. Kui inimene sõidab valla või linnakeskustest läbi ja märkab meie rajatud lillepeenraid, -seadeid ja saab sellest positiivse elamuse või kui inimene ostab oma koduaeda ilusad amplid ja suvelilled, siis saab ta oma kaunis koduaias pingeid maandada. Meie töö tulem on nõrk majanduslikult, aga mõõdetav emotsionaalselt,“ arutles aiandusettevõtja.

Ühe ja olulise teemana toob ta vestlusesse jätkusuutlikkuse, põlvkondade vahetuse. „Ma olen õnnelik, et mul on poeg, kes naudib aiandust samapalju kui mina,“ sõnab Valler.

Katrin Valleri poeg Erik Rüütel on juba lapsest saati kõigis perefirma asjatoimetustes kaasa löönud ja viimased kolm aastat tegelenud ettevõttes partnerina. „Töökogemused ja muljed, mille omandasin kooli ajal ettevõtetes praktikal käies ning ka teistes ettevõtetes palgatööl olles, andsid kindla veendumuse, et lähen edasi oma ettevõtlusega. Pereaiandis töötades on mul vabadus kõike katsetada, kui midagi läheb valesti, siis saan sellest õppida ja teha järgmisel korral paremini. Selline vabadus teeb rõõmsaks,“ sõnas Rüütel, kes on lapsest saati ise ka aiandis tööd teinud ja kõige selle sees olles taimi tundma õppinud, aga erialalt on tegu hoopis maastikuehitajaga. „Alustasin Luual ja lõpetasin Räpinas. Minu jaoks oli kool kerge, olin lapsest saati nende teemadega kokku puutunud ja kõik tundus nii loomulik.“

Ka on Erikut pärjatud nii mõlemas koolis kui ka Eesti Vabariigis Aasta õpilane 2018 tiitliga.

Erik Rüütel linnahaljastusse sobivate lilletornide kõrval.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Noormees on kindel, et amet tasub igal juhul ära õppida ja tema soovitus on just kutsekoolid, mis annavad palju reaalsema hariduse. „Meie koolide tase on hea, kui sa ise tahad õppida. Kui endal huvi ei ole, siis asja tõesti ei saa,“ nendib ta.

Noorel maastikuehitajal on taskus kahekordne Eesti meistri tiitel maastikuehituse kutsevõistlustelt. Ka on ta olnud korra mitteametlik Soome meister ja Hiinas kutsevõistustel häid tulemusi saanud. Suurim saavutus on aga kindlasti kolmas koht maailmas. „Tähtsaima võistluskogemuse sain ma siis, kui käisin koos Räpina Aianduskooli maastikuehituse eriala vilistlase Mairold Männiga 2017. aastal Araabia Ühendemiraatide pealinnas Abu Dhabis toimunud „WorldSkills 2017“ võistlusel. Seal õnnestus meil esmakordselt tuua Eestile pronksmedal maastikuehituses,“ tõi Rüütel tagasihoidlikult välja. Tugevas rahvusvahelises konkurentsis väljavõideldud kolmandat kohta jagati Hiina võistkonnaga, keda punktiarvestuses siiski pisut edestati.

Aiandus ei ole ainult labidas ja reha – tehniline taip on oluline

Klient soovib näha kohe, mis ta aiast saab, millised taimed valida, ka maitsekas tarbeaed on tänapäeval nõutud. Erik Rüütel rõhutab, et tuleb osata projekti lugeda ja suuta seda ka ise teha. „Viimasel kahel aastal olen 3D-haljastusprojekte teinud eraaedadele. Selline lahendus annab kliendile kohe hea ülevaate, milline tema aed saab olema, nii eri aastaaegadel kui aastate jooksul.“

Erik Rüütel tõi välja selle, et tal on emaga väljakujunenud mõnus tiimitöö. „Mina jagan maastikukujunduses kasutatavaid arvutiprogramme ja maastikuehituse poolt, ema tagab taimevaliku projektidesse just nende taimede osas, mis tõesti kasvavad meie kliimas ja on vastupidavad.“

Pikemas perspektiivis näeb noormees seda, et jätkab pereäris ja on tänulik, et saab jätkata vanemate tööd. „Aianduses saab alustada ka nullist, aga see on tunduvalt keerulisem. Aiandus ei nõua suuri investeeringuid, vaja on nobedaid näppe, aga neist üksi ei piisa - vaja on teadmisi ja kogemusi. Ka toetatakse viimastel aastatel veidi aiandussektorit, mis on samuti positiivne tegur, kui oled noor ja alustav ettevõtja. Näiteks olen ma saanud tänu toetustele ehitada linnahaljastusse sobivaid lilletorne ja soetanud ka kallutava järelhaagise,“ ütles Rüütel.

Tehakse endale ja ise

Mulle ei sobi olla tööandja, lausub Katrin Valler. See arvamus on kinni nii tema iseloomus, tahtes ise omas tempos majandada, kui ka selles, et reaalselt ei suudeta palgata keskmist palka saavat-soovivat töölist. Ka uue töölise väljaõpetamine lühikeseks ajaks, nagu seda on meie aiandushooaeg, ei ole mõttekas. „Meie töö on nii hooajaline, 6 kuud aastast ei ole tööd ju kellelegi pakkuda. Nii oleme jäänud siin tegutsema vaid oma perega ja suuri laiendusplaane ei pea. Küll rõhume me efektiivsusele ses mõttes, et me katsume oma kasvatatud taimi väärindada, näiteks valmistades nendega lilletorne avalikule sektorile kui istutame tellimusel ka lillekaste ja ampleid nii äridele kui koduaedadesse,“ rääkis Valler.

Koos pojaga naudivad nad kevadet ja tärkavat loodust ning peagi saabuvat suurt lilleilu. Talv aga kulus perefirmas esmalt puhkuseks, mõtete koondamiseks uude hooaega, uute ägedate lillevalikute tegemiseks ja rahulikus tempos aiakujundusplaanide joonistamiseks.

Katrin Valler on veendunud, et suvelill peab olema värvikirju.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Katrin Valler on õnnelik, et tal on, kellele teatepulk edasi anda. „Ma olen näinud tugevaid firmasid, kus pere vanemad ei anna oma ärisid lastele üle, peavad neid saamatuteks. Nii on need ettevõtted hävinud. Usun, et nooremal põlvkonnal on vanemale generatsioonile koostöös palju pakkuda, eriti praegusel e-ajastul. Sageli näevad noored asju avatumalt ega ole kinni välja kujunenud raamistikus.“

LOE LISAKS:

Maria Palusalu: õpi aiandust kodust lahkumata

Maailm on muutunud – kuidas edasi?

Eesti aiandus numbrites

Jaga lugu:

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150