Välismaine kapital otsib võimalust arendada mastaapset põllumajandust

Arenguid Eesti põllumajanduses määravad suuresti piiritagustele omanikele kuuluvad agrofirmad, sest maa hind on siin nende jaoks veel suhteliselt odav, lisaks saab siin tegeleda n-ö mastaapse põllumajandusega, mis näiteks Kesk-Euroopas pole sealsete maavalduste killustatuse tõttu enam mõeldav.

Joakim Helenius ja Margus Muld.  Foto: Äripäev AS

Sestap otsib agrovaldkonda pürgiv kapital riike, kus saadaval ettevõtteid, mis ülesostjaid ja investeeringuid ootavad, kusjuures ülesostetavate firmadega koos saadaks enda valdusesse ka arvestatav hulk põllumajandusmaad, mis ambitsioonikaid arenguplaane ellu viia võimaldab. Sellised riigid on näiteks Rumeenia, Bulgaaria ja Ukraina, Läänemere regioonis on investorite pilgud pööratud Eestile.

Nii annavad Eesti piimatootmises üha enam tooni paar-kolm siinmail kanda kinnitanud välismaisele kapitalile tuginevat agrofirmat – soomlasest ärimees Joakim Heleniuse kontrollitav AS Trigon Dairy Farming Estonia ja OÜ Vaklak, mida kontrollib Austria ärimees Wolfgang Leitner. Lisaks on veel rida väiksemaid, mille põhitegevusala on samuti piimakarja pidamine. Näiteks taanlastele kuuluv OÜ Härjanurme Mõis, aga need on juba väiksemad tegijad.

Loe lisaksLoe lisaks

Eestlastel on neile vastu panna Vello Kunmani ärisse kuuluvad OÜ Kõo Agro, OÜ Mangeni PM Viljandimaal ja Jõgeva maakonnas asuv OÜ Õnne Piimakarjatalu. On ka mitmed Lõuna-Eestis ja Pärnumaal erinevates põllumajandusvaldkondades, sh piimatootmises (Miiaste POÜ, OÜ Vändra, OÜ Põlva Agro, OÜ Hummuli Agro) tegutsevad ettevõtted, mille suurosanik on Eero Timmermann.

Teatud mõttes on sarnase ülesehitusega ka E-Piim ja Saaremaa Piimaühistu, kuigi struktuurilt on need siiski erinevaid agrofirmasid ühistuliselt koondavad organisatsioonid, mille keskmeks on oma piimatööstus. Mainitud äriühingud on aga käsitletavad ühtse omaniku ja juhtimise all tegusteva kontsernina, mille tütarfirmades eestlastel üldjuhul enam osalust pole.

Lisaks tegutsevad lihatootmise alal Eestis juba aastaid Soome kontsernid HKScan ja Atria, mis samuti otsustavad rea siinsete põllumajandustootjate, olgu need siis kas tütar-, sidus- või partnerfirmad, tegevuse üle.

Austerlastel suured plaanid

Austria investorid on siinse põllumajanduse vastu huvi tundnud 2000ndate aastate algusest, tänaseks on moodustunud kolm põllumajandustootmisega tegelevat ettevõtete gruppi, mille suurosalus austerlaste käes. Suurim neist on haldusfirma OÜ Vaklak, mis moodustab praegu Eesti suurima piimatootmisega tegeleva ettevõtete grupi. Viimati kaks ja pool aastat tagasi omandatud Torma POÜ on nende seas üheksas.

Vaklak hakkas Eestisse investeerimia 2009. aastal. Tänaseks on üleilmselt keemia- ja masinatööstuse valdkonnas tegelev Leitner loonud Eestisse siinse suurima piimatootjaid koondava ühisettevõtte. Läbi sidusettevõtete kuulub Vaklakile praeguseks juba päris mitu Eestis tegutsevat ettevõtet. Tõsi, nende hulgas on ka vaid kaudselt põllumajandusega tegelevaid firmasid, kuid ikkagi tähendab see arvestatavat mahtu siinsest piima- ja teraviljatootmisest, Vaklaki ettevõtetel on kokku rohkem kui 5000 lüpsilehma ja üle 10 000 hektari põllumajanduslikku maad.

Kusjuures näib, et huvi meie põllumajandusettevõtteid omandada pole Leitneri peast kusagile kadunud. Ettevõtteid omandades on tema eesmärk saada enda kätte sajaprotsendiline osalus. Wolfgang Leitner on juba ammu välja käinud mõtte, et suuri piimatootjaid koondav ettevõtete grupp võiks omada ka tööstust, mis seda piima ise töödelda suudaks.

Firmasid ostetakse ja ka müüakse

Teine austerlaste äri seondub 2004. aastal Antsla, Varstu ja Abja agrofirmade omandamisega loodud ühisettevõttega AS Ühinenud Farmid, millele esimestel aastatel lisandus veelgi piimafarme Pärnu- ja Läänemaal. Vähem kui kümne aasta pärast müüdi viimased taas edasi. Veel mõne aasta eest oli vaata et avalik saladus, et Ühinenud Farmide omanik Austria ärimees Christian Humer tahab kõik oma Eesti põllumajandusärid maha müüa. Siiani pole seda siiski tehtud, Ühinenud Farmidel lasub üle 94 000 euro küündiv maksegraafikusse seatud maksuvõlg.

Kolmandana sisenes aastal 2012 Eesti põllumajandusturule Kundas asuva haavapuidumassi tehase Estonian Cell omanikule Alfred Heinzelile kuuluv Heinzel EMACS Beteiligungs AG, ostes ära toona keskmike sekka kuulunud piimatootja Vao Agro. Kui Ühinenud Farmidesse koondunud agrofirmad olid pigem kehval järjel või suisa pankroti äärel, siis Väike-Maarjas tegutsev Vao Agro oli juba omandamise hetkel kiiresti toodangut kasvatav piimafarm, kus tänaseks on 600 lüpsilehma ja 700 noorlooma.

Ka soomlasest ärimehele Joakim Heleniusele kuuluv AS Trigon Dairy Farming Estonia astus Eesti piimatootjate sekka 2012. aastal, toona sisuliselt pankrotikuristiku serval kõikunud Väätsa suurfarmi ülesostmisega. Sihiks võeti siinmail seninägematu suurusega piimafarmi rajamine ja nagu aeg on näidanud, oli otsus õigustatud. Nüüdseks, pärast aasta alguses toimunud uue farmihoone avamist, on AS Väätsa Agro Lõõla laudakompleksist saanud suurim piimafarm Maarjamaal, kus praegu 2500 lüpsilehma ja teist samapalju noorloomi, ent mis mõeldud mahutama ühtekokku 3300 lüpsilehma ja 3000 vasikat-mullikat. Väätsa Agrol on põllumajanduslikku maad 4000 hektarit.

Trigonile kuuluvas OÜs Kaiu LT on enam kui 1200pealine kari ja 1800 ha põllumaad. Kuni eelmise aasta lõpuni kuulus Trigoni gruppi ka Kärla POÜ Saaremaal, ent siis otsustati see liialt kõrgete tootmiskulude tõttu kohalikele ettevõtjatele müüa.

Võistlus suurima farmi tiitlile

Kahtlemata suurimad omavahelised konkurendid on siinmail Trigoni agrofirmad ja Vaklaki grupp. Kas põhimõtte pärast või turuolude sunnil võidelakse viimastel aastatel ka selle nimel, kelle omanduses on Eesti ja mine tea, võib-olla ka kogu Euroopa suurim piimafarm. Umbes samal ajal 2012. aastal, kui Trigon omandas raskustes vaevleva Väätsa Agro, ostis Vaklak üles Aravete Agro, toona sai sellest grupi seitsmes piimatootja.

Kui Trigon Dairy Farming avas aasta alguses Lõõlal uue lüpsilauda, siis õige pea hakkasid ilmuma uudised Vaklaki plaanidest ehitada Järvamaale (ka Väätsa Agro Lõõla farmid asuvad Järvamaal) veelgi suurem farm, mis mõeldud kokku ligikaudu 3000 lüpsilehmale.

Väätsa Agro ostmisest kuni tänavu kevadeni Trigon Dairy Farming Estoniat juhtinud ja aprillikuus Vaklaki etteotsa asunud Margus Muld on kindlasti parim asjatundja, kes välismaise kapitali Eesti põllumajandusse voolamise põhjuseid oskab avada. Ta ütleb, et ega juhtimise stiili seisukohalt pole suuremat vahet, kas omanik on eestlane või mitte. Kui grupis on mitu ettevõtet ja mitmeid farme, siis saab kasutada tsentraalset juhtimist, korraldada ühiseid tehnika, väetiste, viljaseemne jmt, ka näiteks ehituse hankeid ning just selles peitub ettevõtete grupi majandamise maasikas – kõik need tegevused on n-ö hulgi tehes üksjagu efektiivsemad, sest mida suurem hanke maht, seda tugevam on seljatagune läbirääkimiste laua taga.

Aga mis siis ikkagi meelitab välismaalased Eestimaale piltlikult öeldes põldu harima ja karja kasvatama? Margus Muld leiab, et omal ajal oli tõepoolest tööjõud mõnevõrra odavam ja kindlasti oli ka siinne maa odavamalt saadaval kui kusagil Kesk-Euroopas. Samas on see tema sõnul pidev dilemma, sest meil on ka toetused väiksemad.

„Maa on meil odavam, sest me ei teeni maa pealt nii palju kui Kesk-Euroopas, kuna meil pole sellist kliimat ja selliseid toetusi, mis seal,” selgitab ta. „Samas on Kesk-Euroopas praktiliselt võimatu arendada nii mastaapset põllumajandust kui meil, kus agrofirmadel mitutuhat hektarit maad, farmides aga mitmetuhande pealised loomakarjad. Tänu Eesti suhteliselt hõredale asustustihedusele leidub siin suuri põllumassiive ja nii on siin võimalik sellist suuremat laadi agraarmajandust arendada.”

Piimatootmine järjest koondub

Aga ka Eestimaa võimalused kipuvad ahtaks jääma ja nii vaatavadki suuremad firmad juba näiteks Rumeenia või Bulgaaria poole, kus on võimalused veelgi suuremas mastaabis põllumajandust arendada.

Margus Mulla sõnul eelistab Vaklaki üldine strateegia põllumaa omamist, sest see kõrvaldab riski, et maaturul konkurentsi tihenedes rendihindu järjest kõrgemaks hakataks ajama ja nii võib rendimaksete suurus ühel hetkel põllumajandustootjal hinge kinni tõmmata.

„Püüame rentida nii vähe, kui võimalik ja täpselt nii palju, kui vaja on,” kirjeldab Muld. „Kriitiline mass maad ehk siis enda ettevõtetele minimaalselt vajalik põllumaa peab ikkagi endal omandis olema, vastasel juhul jääd väga rendihindadest sõltuvusse. Ega teraviljakasvataja või piimatootja kasumimarginaalid ole nii suured, et seal palju mängida annaks.”

Margus Muld ei kiida seda just heaks, ent ta jagab siiski seisukohta, et tulevik on suurte agrofirmade päralt ja konsolideerumine põllumajanduses pigem jätkub.

TASUB TEADA: Välismaine kapital suunab Eestis piimatootmist

• OÜ Ühinenud Farmid – omanik austerlane Christoph Florian Kohler, haldusfirma OÜ DMR Asset Management. Hiilgeajal koondas ettevõte enda alla seitse piimafarmi, tänaseks on neist järele jäänud AS Ühinenud Farmid, OÜ Abja Farmid ja TÜH Varstu Piimaühistu.

• OÜ Vaklak – haldusfirma, mille tütarettevõtted on Mäe Põllumajandusühistu, OÜ Rebruk Farm, OÜ Aaspere Agro, OÜ Tammsaare, OÜ Nordwinter ja AS Peetri Põld ja Piim, Torma POÜ. Vaklaki sidusfirmad on OÜ AdaHold, OÜ RistiHold, OÜ Friestein ja OÜ Turvinvesteeringud. Sidusettevõtetel on omakorda tütarfirmad, põllumajandusega tegelevad AS Adavere Agro, AS Risti Agro, OÜ Koigi, AS Aravete Agro ja OÜ Arme Turvas.

• OÜ Vao Agro, OÜ Diner, OÜ Karu Agro – omanik austerlane Alfred Heinzel haldusfirma Heinzel Holdingu ja Emacs Agro GmbH kaudu. Alfred Heinzel on ka haavapuidumassi tootva ASi Estonian Cell omanik.

•AS Trigon Dairy Farming Estonia – AS Väätsa Agro ja OÜ Kaiu LT, suurosanik ja nõukogu esimees Joakim Helenius.

Allikas: Äripäev

„Arvestades, et viimase kümne aasta piimahind on püsinud keskmiselt 300 euro kandis tonni eest, aga kui palju sama aja jooksul on suurenenud ettevõtete palga-, kütuse-, elektri- ja teiste sisendite kulud, siis saab selgeks, et suutmaks toota piima, mille hind ei ole tõusnud, järjest odavamalt, on tarvis üha suuremaid farme,” iseloomustab Margus Muld piimatootmises valitsevat olukorda. „Kasumit saab teenida ainult massi pealt. Ma loodan väga, et väiksemad farmid ka jäävad, aga nad peavad leidma endale nišši, oma piima ka ise töötlema, et selle väärindamisest kõrgemat piima hinda saada ja ka väiksema piimakogusega suuta ellu jääda.”

Vaklak otseselt ei otsi uusi ettevõtteid, mida omandada, aga nagu öeldakse – heast pakkumisest on keeruline ka ära öelda. Kui midagi turule tekib, ollakse läbirääkimisteks valmis, kinnitab Muld.

Aga oma grupisisene tööstus kuluks ära?

„Oma piimatööstuse omamine on juba hoopis teine maailm. Praegu me selle peale ei mõtle, et oma piimatööstust teha või midagi omandada,” märgib ta. „Küll aga ei ole koroonakriis praegu meie investeerimisplaane mõjutanud ja plaan uus, senisest suurem farm rajada on ikka jõus. Eks need kriisid käivad piimatootjast kogu aeg üle. Piimahinna kukkumine aastatel 2015–2016 oli meie jaoks tegelikult hullem kui see praegune hetkel veel on. Aga ega ei tea ju, räägitakse ka, et hullem on alles ees.”

Trigon tõstis Väätsa Agro tuhast

Veebruari lõpus avas Väätsa Agro Lõõla farmikompleksis uue, 3,8 miljonit eurot maksma läinud lüpsilauda, kus kohti 1038 lehmale. See on suurim taoline farmihoone Eestimaal.

Väätsa Agrot juhtiv Lenno Link on rõõmus, et saab ekskolleegi Margus Mullaga alati asju arutada ja nõu pidada.  Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Pärast 2012. aastal Trigoni gruppi siirdumist on Väätsa Agro hoogsalt laienemisse investeerinud ja just need rahapaigutused ongi aidanud ettevõtte uue omaniku all mitte ainult sügavast august jalule tõusta, vaid kergitanud Väätsa Agro ka Eesti piimatootjate esirinda.

Toona vaevas majanduslanguse tõttu räsida saanud Väätsa piimafarmi omanikke likviidsuskriis, ettevõte vajas investeeringuid, aga vaba raha polnud kusagilt võtta. Vähe sellest, tekkisid võlad, esitati pankrotitaotlus ja ettevõte läks saneerimisele. Joakim Helenius leidis toona, et Väätsa Agros peitub just see potentsiaal, mida ta Eesti piimatootmises otsis ning otsustas panustada 11 miljonit eurot uue farmi ehitusse ning sellega ka firma edasise tegevuse jätkamisse.

Euroopa suurima farmi tiitlile Lõõla uus farmikompleks esialgu siiski ei kandideeri, teadaolevalt on juba Lätiski vähemalt üks suurem farm, ent nagu ütleb Väätsa Agro tegevjuht Lenno Link, farmi suurus valitakse ikkagi ettevõtte vajadusi ja võimalusi, samuti turuolukorda silmas pidades, eraldi võitlust suurima nimele ei peeta ja ennast kusagile pingeritta ei sobitata.

Küll aga tunnistab Lenno Link, et nagu pea kõikides majandusharudes, nii kehtib ka põllumajanduslikus piimatootmises tõsiasi – mida suurem sa oled, seda efektiivsemalt suudad toota, seda tõhusam on ettevõtte majandamine ja seda suuremad on eeldatavalt ka kasuminumbrid. Samas kaasneb suurusega ka risk, et rasketel aastatel kujuneb ka kahjum suuremaks.

„Tuleb tõde tunnistada ja endale aru anda, kui palju me oma ettevõtlusega üldiselt suudame pidevalt efektiivsemaks minna. See peab ju tulema millegi või kellegi arvelt. Jah, inimesed teevad rohkem tööd, üritavad seda teha targemalt, ka masinad lähevad suuremaks ja võimsamaks, aga millise piirini,” arutleb Link. „On ju masinad juba isegi piisavalt suured ja inimesed juba teevadki väga palju tööd. Mingi piir tuleb kusagil ette. Eesti on piimatoodangult lehma kohta Euroopas teisel kohal, maailmamastaabis samuti esirinnas. Tekib küsimus – kuhu edasi?”

Mis aga teeb Eesti piimakarja pidamiseks nii soodsaks kohaks, et isegi välismaa kapital siinsele marjamaale pürgib? Lenno Link on seda meelt, et küllap see tuleneb ka n-ö ajaloolisest pärandist, sest farmid, mis olid juba nõukogude ajal suured ja eesrindlikud, jäid ka pärast iseseisvuse taastamist alles. Omanikud on küll aja jooksul vahetunud, aga stardipositsioon, kust edasi minna, oli hea ning tootmine kestab tänini. Tõsi – kõik toimib järjest mastaapsemalt, farmid lähevad järjest suuremaks.

Ka Väätsa Agros ei jää areng uue farmi ehitamise järel seisma. Juba ammu on Joakim Helenius rääkinud plaanist rajada biogaasi tootmisüksus, ka oma piimatööstust pole ta võimatuks pidanud. Praegu on Lenno Lingi sõnul suund siiski selline, et piimatööstuse rajamine on praegu päevakorrast maas, aga biometaani tootmine tuleb küll.

„Soovime olla ka rohemajandusse panustav ettevõte ja eesmärk on, et kõik jäätmed, mis tegelikult tähendavad ju ressurssi, saaksid ka ümber töödeldud,” kirjeldab ta plaane. „Praegu käib meil suure hoolega biogaasijaama arendamine, projekteerimine ja seadmete valik. Biogaasi puhastame ära biometaaniks, mida saab siis juba transpordikütuseks ja maagaasivõrku müüa. Kui kõik hästi läheb, vajalikud load kätte saame, siis sügisel loodame jaama ehitusel kopa maasse lüüa.”

Aga kuigi konkurents on kõva, ei esine meil siin Eestis vähemalt ettevõtete vahelist üksteise mustamist või vimma kandmist. Saan sellele kinnitust ka pärast seda, kui olen küsinud, kas Trigonis peetakse Margus Mulda konkurendi juurde tööle siirdumise pärast nüüd reeturiks.

„Ei, mina teda küll reeturiks ei pea, saame väga hästi läbi,” vastab Lenno Link naeru saatel. „Pea iga nädal suhtleme ja arutleme erinevatel teemadel.”

Ain Alvela, Põllumajandus.ee kaasautor

Jaga lugu:
Seotud lood

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150