2020. aasta Rukkiräägu kultuuriauhinna pälvis professor Mihkel Zilmer

Meditsiinibiokeemik on Eesti Rukki Seltsi tegemistega kursis, olles seltsi asepresident. Üks põhjus seltsis olemiseks on ühised väärtused. „Kui organisatsiooni tegevus on õilis, inimlik, hariv, soliidne ja Eesti inimestele sisulist kasu toov, siis on minu jaoks selle töös osalemine suur au. Rukis, tema kasvatamise ja rukkitoodete tarbimise propageerimine vastab kõigele eespool öeldule,“ ütles Zilmer. „Aga siin on veel üks tähtis lisaaspekt. Selles propageerimises pole tilkagi, võib öelda terakestki, nüüdisajal nii levinud propageerimisvõtetest, milles mõnda asja kiidetakse superiks ja teisi nimetatakse viletsateks. Taiplik lugeja võib minu punktiirile ise tekitada loetelu neist asjatult ülekiidetutest oma teadmiste põhjal ................................ .“

Arutlesime professoriga, mis on need märksõnad, mis iseloomustavad Eesti toitumiskultuuri, Zilmer võttis selle teema kokku lühidalt: lihtsus, mitmekesisus, looduslähedus, teadus-põhisuse ja mõistuse-põhise mõtlemise kooskäimine.

Toitumistrende on palju – kes ei söö saia, kes liha jne. Kui ma aga küsisin, mis siis on õige, mida huvitavat teadus ses vallas viimastel aastatel välja on toonud ning kas on midagi sellist, mis muudab seniseid tavasid kardinaalselt, vastas Mihkel Zilmer, et sellist küsimust pole püstitatud mitte ühelgil rahvusvahelisel söömisega seotud juhtivatel teadus-kongressidel. „Selleks pole ju mingitki sisulist vajadust. Trend ja muu selline on fragmentsed müüginipid, mis ei võrdu söömismaailmas tervislikkusega. Söömine on vaid siis organismile parim, kui ta annab parimas kättesaadavuses ning samal ajal parimates vahekordades kõik vajaliku meie ainevahetuse parima talitluse jaoks. Seda teeb normaalne söömine! Lihtne! Ja see kõik on kirjas juba 17 aastat tagasi kirjutatud raamatus "Normaalne söömine" esmatrükis ja seda ainult viie lehekülje mahus. Töötab elegantselt, sest selles töötab teadus-põhisus koos mõistuse-põhise mõtlemisega,“ sõnas ta.

Muidugi ei saa küsimata jätta ka seda, miks peaks eelistama rukkitooteid. Rukkiräägu kultuuriauhinna pälvinud teadlase sõnul võiks sellest pidada pika sisuka loengu. „Hästi lühidalt võiks öelda nii, et rukkitoodetes on suhteliselt palju inimese ainevahetusele toimivaid ja ka kättesaadavas hulgas toitaineid ja mõnigaid mitte-toiteainelisi aineid ja seda ka väga heas vahekorras. Aga veel lisateadmiseks. Kui süüa käär rukkileiba koos Hellus keefiriga, siis see üksteist täiendav ja teineteisele lisandusi andev söök on nii ainevahetuse ja inimese seedetraktis oleva kasulike mikroobide jaoks üks parimaid üldse. Ja nagu Lõuna-Eesti talupojad ütlevad - üle mõistuse odav,“ võttis ta rukkitoodete kasulikkuse kokku.

Mihkel Zilmer on ise pärit Lõuna-Eestist, olnud maapoiss ja kõik maaelus toimuv on talle hingelähedane teema. Aga poliitiliseks ta selle juures ei lähe, vaid võtab asja pigem mõnusa huumoriga. Regionaalpoliitika on tema sõnul veidi liiga elukauge termin, pigem peab maaelu katsetama ja kindlasti võib see ka meeldima hakata, sestap soovitab ta maale tulemisele-jäämisele noortel mõelda. „Sõna "regionaalpoliitiline" on huvitav sõna. Sõna teise poolega, pole mul pistmist olnud. Komparteisse ei kippunud, hiljem ka ei kutsutud kuna kirjutasin rida laule, millele vaadati nende kirjutamise ja esitamise ajal väga viltu, näiteks "Tuhanded külad (Eestimaa)" jt. Erakondadesse pole jõudnud, valimas käin. "Regionaal" selles sõnas meeldib mulle väga. Tegin ema maatükikesel Valgamaal juba väga varajases nooruses regionaalset kodumaist põllumajandust - külvasin, kündsin, niitsin, söötsin lehma, lambaid, siga ja viit kana. Noored, olge tublid, proovige järele, te ei kahetse,“ mõtiskles Zilmer.

Lisaks tervisliku toitumise teemadele, on professorit köitnud muusika. 1970. aastate lõpus vedasid toonased Tartu Ülikooli tudengipoisid muusikaprojekti „Rajacas“. Nii sündis n-ö kummitama jääv laul „Tuhanded külad (Eestimaa)ˮ, mille sõnade autoriks on Mihkel Zilmer koos Jüri Kase ja Toivo Tasaga. See lugu tõi neile tol ajal suurt kuulsust. Uurisin, kas Mihkel Zilmeril on ka praegu isu ning aega tegeleda muusikaga ja luua. „Mul on veel rida laule, mida pole avalikkuse ette toonudki. Pole tundnud kunagi erilist vajadust tuntuse järgi, aga saime seda kuulsust protsess Rajacas esimeses laines lausa orgasmiliselt. Mulle sai piisavalt. Otsustasin hakata teisi, sh ka noori kolleege, kuulsaks tegema! Ei saa salata, on õnnestunud senini hästi. Aga nagu ütleb ka ühe minu avaldamata laulu algusrida "Kõike küll ei jõua laulu panna, ega.... ". Aga mine tea,“ vastas ta.