Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 8. märts 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Naised on nagu “hallid kardinalid" oma meeste selja taga. 

Sentafarm OÜ juht Katrin Noorkõiv vastas meie väitele, et Eesti põllumajandussektor on pigem mehine ja naisi ei ole kuulda-näha, järgmiselt: „Kui võtta 100 esimest põllumajandusettevõtet käibe suuruse järgi, siis tõesti on seal juhtide hulgas käputäis naisi. Kui aga väitele läheneda sedapidi, et turule tootvaid põllumajandusettevõtjaid on 10 000 ringis, siis enamus neist on siiski pereettevõtted ning naised mängivad nende ettevõtete juhtimisel kui ka igapäevatöös väga olulist rolli. Seetõttu tegeleb tegelikult põllumajandusega palju naisi. Tihtipeale tegutsevad naised oma meeste seljataga nagu “hallid kardinalid” kes päris sageli on kogu arengu vedurid, nad lihtsalt ei tungi esiplaanile.“

Katrin Noorkõiv on lõpetanud Maaülikooli põllumajandusettevõtluse eriala. Pärast lõpetamist asus ta tööle Põllumajandusministeeriumisse ja liikus sealt kuni PRIA asedirektorini ametikohani välja. „Mul on võimalus olnud aktiivselt osaleda nii põllumajandusvaldkonna meeskonnas Eesti liitumisläbirääkimistes kui ka koordineerida SAPARD programmi ellu rakendamist. Seega nii Eesti, Euroopa kui kogu maailma toidu tootmisega seonduv poliitika on aastate jooksul kujunenud minu huviks. Alustamine lihaveisekasvatusega minu vanavanaisa talus ning maadel oli tegelikult loogiline jätk juba kujunenud elule. Neljakümne aastaselt olen hakanud aru saama kui väärtusliku pärandi on esivanemad mulle kinkinud ja mis veelgi tähtsam, vanaema- ja isa on  kaheksakümmend viis aastat tagasi ehitatud talu ja talumaad korras hoidnud,“ sõnas Noorkõiv.

Küsimusele, kas naisettevõtja olla maal on raskem kui asju linnas, vastas Katrin, et on tundnud omal nahal kriitilist hoiakut ettevõtjatesse, olgu nad siis mehed või naised, kes tulevad linnast maale. „Kuna ma ei ole pidanud igapäevast farmielu korraldama, seda teeb minu isa, siis ei oska täpselt öelda kuidas inimesed suhtuksid kui peaksin kokku leppima siloteenust, heinapallimist või juhtima lautade ehitust. Küll olen tundnud omal nahal kriitilist hoiakut ettevõtjatesse, olgu nad siis mehed või naised, kes tulevad linnast maale. Suhtutakse eelarvamusega stiilis mida-sina-ka-maaelust-tead. Toidu tootmine on majandusharu nagu iga teinegi, kus edukaks toimetulekuks on vajalik hea haridus ja väga pika-ajaline kogemus. Teistest majandusharudest eristab toidu toomist aga see, et palju on faktoreid mis ühtpidi ei tulene inimtegevusest, vaid kliimast ja ilma vingerpussidest aga teistpidi on see sektor otseselt seotud inimtegevusega, sest on allutatud riigipoolsetele toetussüsteemidele. Seega selles sektoris on nii naiselikkust kui mehelikkust. Siit tulenevalt arvan, et väljakutsed ja võimalused üldises plaanis on samad nii linnas kui maal,“ kommenteeris Katrin Noorkõiv.

Mis on need probleemid, mida on keerulisem lahendada, kui sama tööd tegevatel meeskolleegidel?

„Mina siin erinevust ei näe. Kui keegi veel endiselt arvab, et põllumajanduses sh toidu tootmises on töö tegemine see, kui käid ringi mutrivõti käes, kummikud jalas ja oled üleni tavotine, siis suures osas teevad remonditööd ikka tänapäeval ära remonditöökojad ja edukaks ettevõtte juhtimiseks on eelkõige mõistust vaja. Väikeettevõtlus maal või linnas on sarnane - seal peab nii omanik, juht kui pereliige aeg-ajalt igapäeva tegevustes kaasa lööma. Meie farmis kasvab 300 lihaveist neljas erinevas karjas. Kui on vaja uuendada kõrvamärke, võtta verd või loomi ühest kohast teise liigutada, siis võtab võimalusel ikka kogu pere aktsioonist osa. Eks meie - naised – oleme ikka eelkõige emad ja meie kohustused on vähem või rohkem laste ja koduga seotud ja see roll ongi tähtis järjepidevuse tagamisel. Kui lapsed saavad kodust kaasa väärtused, mis neid koju tagasi toovad, siis peale aastaid maailmas ringi tiirutamist pöörduvad nad tagasi aga elukogenutena ja targematena. Maaettevõtlus, eriti toidu tootmine, on väga pika tasuvusajaga ettevõtmine, seega mulle tundub, et see sobibki rohkem naistele, kes on kannatlikumad, pühendunumad ja liigutavad mägesid vaikselt aga sihikindlamalt kui mehed. Seega kas iseseisvalt või koos meestega on naised maaelus väga vajaliku rolli täitjad,“ ütles Noorkõiv.

Mida arvate põllumajanduse rahastamisplaanidest hetkel ja tulevikus?

„Loomulikult on tähtis, et toetuste erinevused suurustes ühiku kohta ei tekitaks ebavõrdsust, iseküsimus on see kas me võitleme meie toetuste suurenemise või vanade liikmesriikide toetuste vähendamise eest võrdsustamise suunas. Otsetoetused on siiski vaid üks väga selgelt hoomatav osa põllumajanduspoliitikast. Palju rohkem mõjutab riigi enda maaelu poliitikat seitsmeaastane maaelu arengukava, sest selle raames on igal riigil endal suured võimalused oma toidupoliitikat kujundada. Kuna toidu tootmise valdkonnas on tekkinud palju uusi muutusi näiteks tööstusliku kõrvale keskkonnasäästlik, kohalik ning tervislik tootmine, siis juba järgmise seitsme aasta jooksul on tähtis, et ka Eesti seab oma sihte muutuste suunas, mitte ei takerdu endisesse. Toidutootmise juures peab endale aru andma, et igal pool maailmas on toidu tootmine kallis ning kõik riigid toetavad seda valdkonda.  Kui nad seda ei teeks, tõuseks toiduhind nii kõrgele, et ainult väga rikkad saaksid toitu endale lubada. Paraku nagu me teame on toit elamiseks vajalik, seega tegelikult läbi toetuste tagatakse see, et inimesed ikka süüa saaksid,“ vastas Noorkõiv.

Millised on Teie lähiaja soovid-plaanid-unistused seoses oma ettevõttega?

"Minu siht on täna täielikult seatud lihaveisekasvatuse ning kvaliteetse rohumaaveise liha turustamisele. Minu kõige suurem soov ja eesmärk on suurendada eestlaste veiseliha tarbimist järk-järgult aga samas iga-aastaselt ja püsivalt. Teisalt oleks heameel näha, et tootmisse oleks aina rohkem kaasatud meie väga väärtuslikud rohumaad ning et nendel rohumaadel kasvatataks viimasele sobilikke veise tõuge. Seda ka seetõttu, et meie potentsiaal on kasvatada kordades rohkem veiseid kui oma siseturul ära suudame tarbida ning meie läheduses asuvad meist oluliselt rikkamad riigid, kus veiseliha nõudlus on kordades suurem kui selle pakkumine," ütles Noorkõiv.

Mida tahate soovitada naistele, kel plaan alustada ja ennast tõestada põllumajanduses?

Katrin Noorkõiv: "Eesti riigi arengu seisukohalt soovitan kindlasti naistel vähegi hea ja läbimõeldud idee olemasolul ettevõtlusega alustada, paiknegu naised siis linnas või maal. Mida rohkem on meil ettevõtlikke inimesi ning väikeettevõtjaid, seda rikkamad oleme. Loodetavasti annab ka uus maaelu arengukava tõuke, et maal saaks tegeleda ka väiketootmisega, olgu selleks siis kasvõi põhitöö kõrvalt kana või ürtide kasvatamine. Kindlasti tekib järgnevatel aastatel lisaks kaubanduskettidele alternatiivseid müügikohti, kus pakutakse kohalikku toitu. Samuti näitavad arengud, et ka logistikat on võimalik parandada, selleks et väiksemal viisil kasvatatud kohalik toit jõuaks ka parimatesse restoranidesse. Seega soovitan olla leidlik, positiivne, kaasinimeste suhtes salliv ning idee olemasolul pöörduda tagasi juurte juurde. Soovin, et meie - naised - väärtustaksime rohkem seda, mida oma perele süüa pakume, et me teaksime kust meie toit tuleb ja kuidas see toodetud on. Samuti jälgiksime, et toitume tervislikult lähtudes meie neljast suurepärasest aasta-ajast ning annaksime need teadmised ja toidu väärtustamise edasi oma lastele".

Katrin Noorkõiv omab 50%st osalust Sentafarm OÜs ja Nordic Beef OÜs ning on ka viimase juhatuse liige, samuti ka MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige ning TÜ Taluturg juhatuse esimees. Tal on kolm tütart - 16 aastane Mari-Liis, 7 aastane Maarja ja 1.4 aastane Miia - Maria.