Autor: Ivari Padar • 21. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

2013. aasta detsembris Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ühise põllumajanduspoliitika neli määrust on kõik vaadeldavad seadustena.

Eks iga tootja saab ise öelda, milline neist määrustest on talle kõige olulisem, aga valikuliselt võiks öelda, et kõige rohkem kõlapinda leidis otsetoetusi puudutav määrus. Selle „iva“ on kehtestada tingimused, mille alusel antakse põllumajandustootjale otsetoetusi. Määrus vastab küsimustele, kes saab toetust, mille eest toetust antakse ning kui palju toetust antakse.

Kellele antakse toetust? Euroopa Parlament esitas otsetoetuste määrusele 2000 muudatusettepanekut, sealhulgas ka aktiivse põllumajandustootja mõistele. Parlamendi survel lisati komisjoni algsesse ettepanekusse nõue, et tootja peab tegema minimaalset põllumajanduslikku tegevust. Samuti tegime ettepaneku neist objektidest, millele ei peaks põllumajandustoetusi maksma – näiteks jalgpalliväljak, mida niidetakse korrapäraselt.

Kui palju toetust antakse? Komisjon tuli välja üsna radikaalse ettepanekuga toetusi nii vähendada kui ka piirata. Olukorras, kus Eesti toetused on niigi madalad, tähendanuks see kahekordset vähendamist. Liikmesriikide juhid soovisid toetuste vähendamise jätta vabatahtlikuks ning kehtestada see suurettevõtjatele. Kahtlen sügavalt, kas mõni riik vabatahtlikult piiraks toetusi tootjatele, kes tegelikult meie toidulaua katavad. Ma leian, et kompromiss, mille europarlament lauale tõi, on kõige tasakaalukam: otsetoetusi vähendatakse 5 protsenti siis, kui need on üle 150 000 euro.

Lisaks antakse liikmesriigile võimalus suurendada nii oma otsetoetuste rahakotti kui ka maaelu arengu rahakotti – vastavalt riigi vajadusele. See tähendab, et üldisest eelarvest oleks võimalik tõsta maaelu arengule 15 protsenti otsetoetuste rahast või vastupidi, maaelu arengu rahast 25 protsenti otsetoetustele. See on riigi otsustada ning selle otsuse peavad riigid tegema juba tänavu augustiks.

Meie tootjatel on sel aastal tegelikult oluliselt kergem, nad saavad jätkata meie vana SAPS-süsteemiga ehk ühtse pindalatoetusega – nagu eelnevatelgi aastatel  ega pea lisaks uutele toetuse saamise tingimustele seisma silmitsi täiesti uue süsteemiga.

Millised on uued tingimused? Eesti jaoks oli suurim probleem otsetoetuste tase. Lõpptulemusega võiks olla rahul, me suutsime saavutada otsetoetuste tõusu sellal, kui teised liikmesriigid peavad neid vähendama. Otsetoetuste tasemete täielik ühtlustamine on juba järgmise europarlamendi töö, loodan, et Eesti saadikud hoiavad selle teema üleval ka edaspidi.

Euroopa kontekstis oli selle põllumajanduspoliitika reformi keskmes siiski nn rohestamine ehk keerulisemalt öeldes „kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus“. Algses variandis oli rohestamine ikka väga radikaalne. Liikmesriikide juhid soovisid seda aga niivõrd lahjendada, et Euroopas mõeldi välja vastav ingliskeelne väljend „green washing“. Jällegi pean tunnistama, et kompromiss, mis Euroopa Parlamendi toel saavutati, on hea. Laias laastus peab tootja tootmise kõrvalt jälgima ka kliimat ja keskkonda säästvaid põllumajandustavasid – esiteks mitmekesistama põllukultuure. Teiseks, säilitama olemasolevat püsirohumaad, ning kolmandaks eraldama osa oma maast ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alaks.

Väikestele tootjatele, kellel on kuni 10 hektarit, palju ei muutu. Nemad saavad rahus oma põllumajandusega edasi tegeleda sellisel heatahtlikul moel nagu praegugi. Pisut keerulisemaks läheb näiteks 20 hektari suuruse maaga tootjal. Selline tootja peab tegelema põllukultuuride mitmekesistamisega, mis tähendab kahe kultuuri kasvatamist oma maal ning ka 5% maa nn ökoalaks eraldamist. Viimane võib olla tõsine väljakutse, ent võib samas anda meile ka olulise eelise teiste liikmesriikide ees, sest meie kulutused võrreldes Kesk-Euroopa liikmesriikidega oleksid oluliselt madalamad.

Noorte põllumajandustootjate toetus. Liikmesriik peab noori talunikke toetama kuni 2% osas otsetoetuste ümbrikust. Olles kohtunud Eestis noorte ja entusiastlike noorte talunikega leian, et see meede on igati õigustatud.

Peale alusmääruste vastuvõtmist ja avaldamist ei saa loomulikult loorberitele lesima jääda. Praegu käib töö alamaktidega – nii delegeeritud kui rakendusmäärustega. Euroopa Parlamendil on nende osas vähem kaasarääkimise võimalusi. Delegeeritud aktide puhul saab parlament kogu määruse kas vastu võtta või tagasi lükata, muudatusi meie sinna kahjuks teha ei saagi.