Nairobis sündis üleilmne kokkulepe põllumajandussaaduste eksporditoetuste kaotamiseks

Aastaid kestnud läbirääkimiste võtmeküsimuseks sai eksporditoetuste, kui siiani kõige enam maailmaturgu ning võrset mänguvälja rikkuvate meetmete kaotamine põllumajanduses. Juba Doha kõneluste alguses nõudis Euroopa Liit, et ekspordisubsiidiumite kaotamisel tuleks reguleerida ka teisi ekspordikonkurentsi mõjutavaid valdkondi nagu ekspordikrediidid, riigiettevõtete monopolid ning rahvusvahelise toiduabi andmise põhimõtted.Euroopa Liit, kus 2000. aastal ligikaudu 10 miljardi dollari ulatuses eksporditoetusi maksti oli sel hetkel üks maailma suurimaid ekspordi toetajaid. Seetõttu ei soovinud Euroopa Liit ühest peamisest liidu ühise põllumajanduspoliitika instrumendist nii lihtsalt loobuda, saamata vastu suurt midagi. Kuid kõrgete tollide ja eksporditoetustega Euroopa Liidu kõrval oli teisigi – arenenud riigid nagu Kanada, Šveits, Norra aga eelkõige Ameerika Ühendriigid rakendasid paralleelselt nii subsiidiumide programme kui ka ulatuslikku ekspordikrediidi poliitikat, andes nii välisturgudel eelise oma eksportööridele.EL-ist sai eksporditoetuste kaotamise eestvõitleja

15 aastat pärast Doha kõneluste algust on aga olukord selles põllumajanduse läbirääkimiste valdkonnas oluliselt muutunud. Peale mitmeid edukaid ühise põllumajanduspoliitika reforme pole Euroopa Liit juba mitmeid aastaid subsiidiume maksnud. Samuti on liidu ekspordikrediidipoliitika meie peamise konkurendi USAga võrreldes märkimisväärselt tagasihoidlikum.Nii sai Euroopa Liidust mõnevõrra üllatuslikult 10. ministrite konverentsi eel ekspordisubsiidiumite kaotamise eest võitleja. Tõsi, seda tingimusega et ka teised ekspordikonkurentsi valdkonnad, peamiselt ekspordikrediitidega seonduv, saaksid kindlad ja karmimad WTO reeglid kui seni. WTO läbirääkimistel pikemalt osalenud delegaadid ja diplomaadid ei oleks veel paar aastat tagasi osanud uneski näha, et Euroopa Liit ja Brasiilia – vanad vastased eksporditoetuste küsimuses – asuvad 2015. aastal ühise laua taha ning tulevad Nairobi ministrite konverentsi eel välja ühisettepanekuga, nõudes WTO-s häälekalt ekspordi subsideerimise põhimõtete reformimist.Ühisosa leidmine oli keeruline, aga vajalik

Ajaks, mil delegatsioonid eesotsas 162 riigi ministriga Nairobisse jõudsid, olid ootused võimaliku rahvusvahelise leppe suhtes üles köetud. Suur oli nii kartus, et lepe jääb tulemata, kui surve selle sõlmimiseks.Lõhed suurte riikide huvide vahel olid 15 aastaga kujunenud sedavõrd ületamatuteks, et Genfis polnud kahe kohtumisele eelneva aasta jooksul suudetud kokkuleppe raamides üksmeelele jõuda. Isegi WTO peadirektor Roberto Azevedo isiklikud visiidid võtmeriikidesse ei kandnud vilja. India ja Hiina, kes 2001. aastal olid veel nõrgad, on tänaseks ühed suurimad eksportijad ning turgu moonutavate toetuste tase neis riikides on hüppeliselt tõusnud. Seda arvestades, tundus kõikehõlmava leppe sõlmimine, isegi WTO 20. juubeliaastal, enamikele läbirääkijatele ületamatu pähkel.Esmakordselt Aafrika pinnal toimuv ministeriaal ei tohtinud aga läbi kukkuda. Keenia oli omalt poolt selle vältimiseks kõik mängu pannud. Aafrika riikidele oli jagatud karmid juhised, misiganes leppe sisu korral, see heaks kiita. Välja arvatud Lõuna-Aafrika Vabariik, olid kõik valmis ka nendele instruktsioonidele alluma.Vaatamata erimeelsustele põllumajandusreeglite edasise saatuse osas, oli enamik WTO riike siiski üksmeelel, et Nairobi kohtumise läbikukkumine oleks läbirääkimiste jätkamise mõttekuse tervikuna kahtluse alla seadnud. Negatiivsed tagajärjed oleksid sellega kaasnenud ennekõike WTO vaeseimate riikide jaoks, kelle põllumajanduse areng sõltub suuresti just rahvusvahelistele reeglitele allutatud kaubandusest ning vähim arenenud riikidele mõeldud abipaketist. Lisaks oleks läbikukkumine hakanud mõjutama ka seni hästi toimivat WTO kehtivate reeglite süsteemi ja WTO kohtu ehk DSB (dispute settlement body) tegevust.Ministrite ees seisvad küsimused

Ekspordikonkurentsi küsimuste kõrval oli aga Nairobis ministrite laual ka teisi põllumajandusega seotud küsimusi:arengumaade nõue erikaitsemehhanismi saamiseks, mis võimaldaks suurendada ajutiselt põllumajandustoodete tariifi juhul kui import järsult suureneb või turul on järsk hinnalangus.toiduga kindlustatuse kokkulepe, kus India koos mõnede teiste arengumaadega nõuab, et toiduga kindlustatuse eesmärgil riigi poolt subsideeritud hinnaga kokkuostetav toiduvaru (mh ka teravili jm) oleks WTO poolt piirangutevaba, sõltumata mahust, turuhinna toetuse suurusest või meetme turgu moonutavast iseloomust.puuvillatoetus. Vaeseimad puuvilla tootjad on aastaid nõudnud, et WTO riigid lõpetataks puuvilla tootmise subsideerimise ning annaks vaeseimatest riikidest pärit puuvillale tariifi- ja kvoodivaba juurdepääsu. Euroopa Liit on selle juurdepääsu ka taganud, kuid maailmas on endiselt riike, kes pole, vaatamata positiivsele retoorikale, nende reeglitega nõustunud.