Üle poole Eesti territooriumist on kaetud metsaga ning paljudel põllumajandustootjatel on lisaks põldudele olemas ka oma mets.
METS: Kas väetada või mitte?
  • METS: Kas väetada või mitte?
  • Foto: Meelika Sander-Sõrmus
Põldudel peetakse ranget arvestust taimetoitainete bilansi kohta ning tehakse iga-aastased täpsed väetusplaanid. Ikka taoliselt, et kasutatud toiteelemendi kogus võimalikult suure saagi juurdekasvu annaks ning midagi loodusesse ei leostuks. Kuidas aga toimub taimede/puude toitumine metsas, selle kohta puudub meil täpsem teave ning seda teemat peetakse Eestis ka tabuks. Kas see, mis mingi toiteelemendi puuduses kiratseb (puudushaigus) või hästi kasvab ja ohtralt ning pikaajaliselt süsihappegaasi seob? On ju kunagised metsad kogu meie fossiilsete kütuste allikaks - miljonite aastate jooksul metsade poolt seotud süsinik on meil nüüd põletada ja arvatavasti ka kliimat mõjustada. Teatud tasemel metsade väetamine on vana tuntud võte ja seda kasutatakse kõikjal maailmas, välja arvatud Eestis. Ka meie loodiushoiu suured eeskujumaad Skandinaavias kasutavad metsade väetamist ning seda eelkõige teatud puudushaiguste likvideerimiseks ning metsamajanduse efektiivistamiseks. Näiteks Rootsis väetatakse aastas ligikaudu 60 tuhat hektarit metsa, tänu millele saadakse täiendavalt ligikaudu 900 000 m3 metsa juurdekasvu. 
On ju teada, et Eestis seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel toimus põllumajanduses suur kemiseerimise buum ning kasutatud väetisekogused olid üle kahe korra suuremad, kui tolleaegsete saakidega põllult ära viidi. See tähendab seda, et taimetoitainete bilanss oli suuresti ülejäägis ning kindlasti jõudis midagi kasutatud väetisest ka loodusesse.Iseseisvuse järgselt oli võimalus kõike uut moodi tegema hakata ning saigi seadusandlusesse sisse kirjutatud väetise täielik keelustamine metsas ja seda ilma igasuguste põhjendusteta. Piltlikult öeldes keerati vanker ühest kraavist teise. Nüüd on kakskümmend viis aastat toimunud vastupidine olukord. Põldudelt eemaldatakse saagiga enam toiteelemente kui sinna väetistega tagasi antakse. Vast on juba tänaseks piisavalt aega möödunud, et oleks aeg ka taolistele emotsionaalsetele otsustele teaduslikud uuringud ja analüüsid juurde lisada ning ka metsade toitumisest rääkima hakata.Milline mets siis on ikka kõige loodussõbralikum?
Hästi kasvav terve mets on meil ka täna inimtekkelise süsihappegaasi suurim siduja. Puistu seob seda ligi sajaks aastaks ning kui veel puit ehituses kasutusse läheb, siis teine sada aastat veel lisaks. Näiteks üks puu seob CO2-te aastas keskmiselt 22 kg, aga seda vaid siis kui ta hästi kasvab.Täiendavalt seob muld nii metsas kui põllul oma huumusena ligikaudu 10% tänasest inimtekkelisest süsihappegaasist. Väetiste tootmine ja käitlemine on samuti seotud süsiniku emissiooniga, kuid ühe ühiku kulutamisega seotakse metsa poolt 20 ühikut CO2-te metsa parema juurdekasvu arvel!Maailmas levinud.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Põllumajandus esilehele