Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
VÄETAMINE: Veel pliist ja agrolupjadest
Kirjutasime veebruaris lupjamisest ja sel kuul jätkame, sest meie lugejate tagasiside põhjal saame öelda, et eriliselt kütab kirgi klinkritolm, mille puhul on sõnavõtud olnud vastandlikud. See on ka mõistetav, sest kui paljud meist tegelikult teavad, kui ohtlik on klinkritolmus sisalduv plii (Pb) ja millal ning kuidas plii tegelikult on ohtlik.
Alljärgnevalt on toodud plii kohta mõningad teaduslikult põhjendatud argumendid ja andmed ning ühtlasi on täpsustatud ja selgitatud mõningaid fakte.
Pliist lähemalt, mille sisaldus klinkritolmus on suurem kui reglement ette näeb. Plii on ammutuntud ja laialdaselt kasutatav metall, kuigi tema sisaldus maakoores on suhteliselt väike. Plii on keskmise levimusega element. Täiskasvanud inimese organismis on ca 130 mg Pb. Imetajate puhul avaldub Pb defitsiit eelkõige kehvveresuses (hemoglobiini ja rakuliste komponentide madal tase vereplasmas). Kuid aktuaalsem on plii puhul tema mürgisus, eriti arvestades suurt tarbimist ja kumuleerumist organismis. Ookeanidesse suubub reostusena aastas sadu tuhandeid tonne Pb. Loomadest on plii suhtes kõige tundlikumad koerad ja hobused, kõige vähem aga hiired ja rotid. Kulinaarias peaks arvestama, et näiteks merekalades koguneb plii peamiselt nahka ja lõpustesse. Kõrgem on pliisisaldus loomamaksas, -neerudes ja -ajus. Plii mõjutab praktiliselt iga inimkeha organit, kõige haavatavam on närvisüsteem, eriti lastel. Kõige ohtlikum on õhusaaste. Linnades on õhu peamiseks saastajaks autotransport. Uuringud on näidanud, et viimase 2500 aasta jooksul on õhu pliisisaldus kasvanud 400 korda.
Mõju taimedele ja mullastikule
Mullas võib pliid sisalduda küllaltki palju, ilma et ta taimede kasvule pärssivalt mõjuks. See on tingitud eeskätt sellest, et plii on füsioloogiliselt inertne element. Ka omavad taimed inaktiveerivat süsteemi, mis takistab pliiühendite juurtest maapealsetesse osadesse edasiliikumist. Ainult rikkalik pliisisaldus mullas või mulda viidud suured pliikogused mõjuvad taimede kasvule pärssivalt ja viivad pliisisalduse taimedes sellisele tasemele, et see nende toidu või söödana kasutamisel kahjustab inim- või loomorganismide tervist.
Taimedele kahjulikuks pliisisalduseks mullas loetakse sellist kontsentratsiooni, mille juures saak väheneb enam kui 10% võrra. Kuid kahjuliku pliikontsentratsiooni määr on erinevatele kultuuridele erinev. Ka on ta erinevatel muldadel erinev, sest mulla pliisisaldus sõltub tema sisaldusest lähtekivimis, mullatekkeprotsesside iseloomust ja inimtegevusest. Tingituna sellest võibki kirjanduses kohata kahjuliku pliikontsentratsiooni väga erinevaid määrasid.
Et plii liiast tingitud toksilisus taimedele sõltub paljudest teguritest, on raske määrata taimedele kahjulikult mõjuva pliisisalduse taset mullas, kuid enamasti varieerub see 100 ja 500 mg/kg vahel, siiski sisaldub Pb kõige sagedamini vahemikus 6–17 mg/kg. Armeenias esineb muldi, millistes sisaldub kuni 1400 mg/kg Pb ja Norras isegi üle selle. Eesti keskmine on 10 mg/kg.
Pliisisalduse lubatud piirkontsentratsioonid (LPK) taimedes on määratud taimekasvu seisukohalt. Sel juhul näitab LPK taimes sellist pliisisaldust, millest suurema sisalduse puhul pidurdub taime kasv. Orienteeruvaks pliisisalduse toksilisuse alampiiriks kaera- ja ristikutaimedes loetakse 50 mg/kg kuivaines. Seejuures ei ole plii kontsentratsiooni toksilisuse piir taimedes kindel ega muutumatu suurus, vaid sõltub taime bioloogilistest iseärasustest, kasvukoha mulla omadustest ja mitmetest teistest teguritest. Nii on pliisisalduse toksilisuse piir raiheinas varieerunud 61–2000 mg/kg, aruheinal aga 25–420 mg/kg.
Enamikus maades on toiduna kasutatavate taimsete produktide kuivaine pliisisalduse LPK-ks 2–3 mg/kg. Kuid lubatakse ka 10- ja isegi 30-milligrammist pliisisaldust.
Uurimistulemused kinnitavad, et pliisisaldus taimedes ei ole korrelatiivses seoses mulla pliisisaldusega, mis tuleneb mitmesugustest asjaoludest. Näiteks plii liikuvust ja kättesaadavust taimedele vähendab kaltsium ehk lubjatud mullal kasvavad taimed sisaldavad vähem pliid kui lupjamata mullal kasvanud.
loe lisaks
Lubjarikaste jäätmete paindlik kasutamine oleks lahenduseks
Võrreldes varasemaga on praegu meil kasutatav agrolupjade sortiment oluliselt laiem, kuid ükski neist ei ole ideaalne. Hea on see, et me ei pea spetsiaalselt agrolupja tootma, vaid saame kasutada tootmises tekkivaid jäätmeid. Jäätmete tekitamises oleme EUs kõige „tublimad” ja tarbitavad ressursid ei ole lõputud. Järelikult on vaja õppida ressursse oskuslikumalt tarbima. Tekkinud lubjarikaste jäätmete paindlik kasutamine muldade lupjamiseks on üks selline võimalus.
Hetkel kuum
Klinkritolmus leiduv plii koos kaltsiumiga on juba algselt inertne ja 1 tonniga muldaviidav kogus suhteliselt väike. Klinkritolmu väikese koguse kasutamisvajadus ei tulene mitte üksnes pliist, vaid esmalt tingis selle kaaliumi- ja väävlisisaldus, mida ei ole taimede vajadusest lähtuvalt rohkem mulda viia majanduslikult mõistlik. Marek Kruusla väidab küll kindlalt, et nii väikest kogust ei ole võimeline ükski külvik külvama, kuid tunnustatud ja suurte kogemustega põllumees Jaak Läänemets ütleb, et nad saavad sellega hakkama ja kõik on võimalik kui vaid tahta. Ka pole vaja kahelda tema huvis säästa mulda tulevastele põlvedele.
Klinkritolm paistis varem ja ka nüüdki silma kõrgema kaaliumisisalduse, mis on tõusnud 4,3-lt 6,6-le %-le ja kaaliumiühendite (kaaliumsulfaat) hea lahustuvuse poolest. Miks ei peaks siis majanduslikult mõtlev inimene selle ärakasutamisele mõtlema? Põlevkivituha kaalium on palju raskemini omastatav ja sisaldus väike (K% 0,8). Veel sisaldavad tsemenditootmise ja põlevkivi põletamise jäätmed magneesiumi ja väävliühendeid, vastavalt Mg 1,9% ja 1,4% ning SO3 vastavalt 7,4% ja 1,7%. Kaltsiumi sisaldab põlevkivituhk 40% ja klinkritolm 28%.
Kaltsiumisisaldusest sõltub neutraliseerimisvõime, osakeste suurusest aga reaktiivsus. Mida peenemate osakeste koostisega agrolubi on, seda suurem on reaktiivsus. Peentolmude reaktiivsus ehk kiire neutraliseerimisvõime on praktiliselt 100%. Lubjakivi puhul on vajalik näitaja reaktiivsus, mis näitab kui suur osa astub koheselt mullahappesust neutraliseerima. Muldade suure Ca defitsiidi tõttu ja lubjakivi külvijärgse efektiivsuse tõstmiseks võiks see olla vähemalt 25-30%, mis määratakse jahvatamata proovist. Kogu neutraliseerimisvõime määramiseks peabki proovi jahvatama, et hinnata materjali väärtust lubjatarbe aspektist.
Suur erinevus tolmpõlevkivituha ja klinkritolmu koostises avaldub veel asjaolus, et klinkritolm on tugevasti karbonaatne materjal, tolmpõlevkivituhk aga sisaldab karbonaate väga vähe, kuid temas leidub rohkesti vaba kaltsiumoksiidi, 16–24% ja klinkritolmus ca 2%. Seetõttu on tolmpõlevkivituha vesileotis tugevasti leeliseline, klinkritolmu vesileotise leelisus on umbes kümme korda väiksem. Siit tuleb ka üks põhjus, miks peab korraga muldaviidavaid tolmpõlevkivituha annuseid piirama, et mitte muuta mulla reaktsiooni liialt leeliseliseks. Kasulikud mikroorganismid vajavad oma elutegevuseks keskkonda, mille pH on 6–7,5 ja samuti paljud taimed. Ka tuleks arvestada kasvava taimikuga põldude lupjamisel tolmjate lupjadega taimede õhulõhede ummistusega ja sellest tuleva võimaliku saagilangusega.
Muldade lubjatarve on märksa suurem kui tolmpõlevkivituha puhul praktiseeritav 3 t/ha. Et muld oleks tegus ja jätkusuutlik on vaja tagada mullas püsivalt selleks vajalik kaltsiumisisaldus. Kaltsium lahustub ja leostub laskuvate vete mõjul mulla ülemisest kihist alumisse seda kiiremini, mida peenem see on. Seetõttu on mulla lubjavajadusest lähtuvalt omal kohal aeglasema toimega jämedakoelisem lubja- ja magneesiumipuuduse leevendamiseks kasutatav dolokivi. Lubjakivi aeglasemat toimet ei saa mitte kuidagi tema puuduseks pidada, sama ju võiks siis öelda tolmpõlevkivi kohta, mille suure vaba CaO sisalduse tõttu suuremate koguste puhul muutub mulla reaktsioon liialt leeliseliseks.
Tasuks kombineerida. Eri agrolubjad on erinevate omadustega, parema tulemuse saamiseks on igati mõistlik neid omavahel kombineerida. Kui näiteks biomassituhk sisaldab vähe Ca, kuid kaaliumi koguses, mille puhul piisab 1–2 tonnist taimede vajadusteks. Segude valmistamine nõuab ka vastavaid teadmisi ja oskusi ning sellele tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata. Ei piisa sellest kui võetakse 1–2 kopatäit ühest ja 3–4 kopatäit teisest hunnikust külvikusse ja minnakse külvama.
Eri agrolupjade ja nende segude kasutamine happeliste muldade lupjamisel võimaldab paremini rikastada mulda taimedele vajalike toitainetega ja luua soodsamad tingimused mulla kasulike omaduste (füüsikalis-keemilised omadused, mulla elustik jt) püsivaks arenguks ja arukalt ning sotsiaalselt vastutustundlikult jäätmeid kasutades säästa väärtuslikku toorainet toodangu tootmisel.
Valli Loide
Agrotehnoloogia osakonna vanemteadurEesti Taimekasvatuse Instituut
Enimloetud
2
4
5
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele