Kuna 2016. aasta esimene pool oli jätkuvalt piimatootjatele keeruline madala piimahinna tõttu, tuli ühistul eriliselt pingutada ka võimalike turgude leidmisega eriti just nende tootjate jaoks, kel oli plaan piimatootmine lõpetada või noorkarja müüa. „Tõuveiste müügimahult oli 2016. aasta iseseisvumisperioodi rekordaasta. Tõuveiseid eksporditi Valgevenesse, Türki, Vene Föderatsiooni, Usbekistani ja Gruusiasse. Lisaks Euroopa Liidu sihtkohad, peamiselt siis Poola. Hea, et meil olid varasemad suhted nn kolmandate maadega, kuhu saime siiski tavapärase hinnaga loomi müüa. Eksport kolmandatesse maadesse andis võimaluse meie tootjatele maksta tõuveiste eest ca 30 % kõrgemat hinda, kui teised EL riikide tootjad said müües tõuloomi EL-i piires. Lihatõugu veiste müügilt oli hea aasta nuumapullide müügiks Türki. Küllalt soodsad hinnad ja stabiilne olukord oli 2016. aastal,“ rääkis Bulitko.
HEA TEADA
Ühistu põhitegevusaladeks on tõuraamatute pidamine, pullisperma ja embrüote varumine, säilitamine ja turustamine, kunstliku seemenduse korraldamine, tõutunnistuste väljaandmine, tõuveiste näituste ja konkursside korraldamine, tõuveiste ja tõumaterjali ostmine, müümine ja vahendamine Eestis ja välisriikides, seemenduspullide geneetilise hindamise korraldamine ja veisekasvatajatele õppepäevade, seminaride ja õppereiside läbiviimine.
Maailmatrendid on määravad
Bulitko sõnul on tõuaretustegevustes hästi tähtis käia maailma suundadega kaasas. „Väike riik nagu Eesti vajab ka igal aastal ca 30 % ulatuses aretusmaterjali teistest riikidest. Seetõttu teeme koostööd valdava osa maailma juhtivate karjakasvatusmaadega ja sealsete aretusfirmadega. Noorpullide ostmine Euroopast piimakarja parandamiseks on eeskätt selleks, et saaksime Eestis kasutada genoomhinnatud pulle, mis tähendab, et juba noorel pullvasikal on olemas ca 70 % tõenäosusega määratud tema tegelik järglaste järgi saadav hinne. Seda mitte ainult piimajõudluse alusel, vaid ka teiste tunnuste nagu välimik, taastootmine, kasutusiga jm karja igapäevast majandamist mõjutavate tunnuste põhjal. Ka lihatõugu pullide ostmisel on väga tähtis roll, et saaksime pidevalt oma karjadesse uut verevärskendust juurde tuua,“ ütles Bulitko.
Ta rõhutas, et kui mujal Euroopas on üha populaarsemaks muutumas ka lihaveiste seemendamine, siis meie karjad on alles selles etapis, et peame hoolitsema väga heade paarituspullide eest. „Loomulikult tõsiselt võetavad aretuskarjad peaks suuremal arvul ka Eestis oma veiseid seemendama, sest tuleb arvestada, et parimad pullid üle maailma ostetakse just seemenduspullideks spermakogumiskeskustesse. Kui me seemendamist ei kasuta piisavalt lihaveiste kasvatamises, jätame me ühe väga olulise kvaliteediosa kasutamata.“Vaja on stabiilsust
Eesti veisearetuse peamisteks kitsaskohtadeks peab Bulitko põhikarja vähenemist ja turu ebastabiilsust.
"Peamine on, et turgudel valitseks stabiilsus ja Eesti põhikarja arvukus ei tohiks langeda. Kindlasti on paljudel ettevõtetel endiselt suured investeerimisvajadused lüpsi- ja noorkarja farmide rajamiseks või rekonstrueerimiseks. Meie esimesed uued farmid valmisid juba 15. aastat tagasi ja ka nendesse tuleb hakata taas investeerima. Samas on aga meie noorkarja farmid paljudel ettevõtetel veel renoveerimata. Peame aga arvestama, et noorkari on tulevik ja nende pidamise arvelt kokkuhoid ei ole mõistlik. Samas hakkab silma ka üha suurem vajadus noorte haritud spetsialisteide järele. Ka see on teema millega tuleb kindlasti tegeleda rohkem, et meie karjade teenindamiseks jätkuks ka tulevikus võimekat kaadrit. Et jätkuks selline areng ka edaspidi põllumajandussektoris, siis põllumajanduslike valdkonda noorte juurde toomine on hästi oluline,“ rõhutas ta.
Probleemiks piimalehmade lühike karjaspüsimine
ETKÜ juht ütles, et Eesti piimakarjadest ligi kolmandik põhikarjast vahetatakse igal aastal välja. „Enamus piimatootjatest tagavad oma karjale vajaliku noorkarja järjepidevuse enda noorkarja kaudu. Erandina võib tuua farme, kes plaanivad laiendada oma tegevust ja neil tekib vajadus ka noorkarja juurde soetamiseks. Ideaalsetes tingimustes võiks jääda igal piimakarjal vähemalt 15% sündinud lehmikutest üle, keda hiljem võimalik ka tõuveistena realiseerida. Probleemiks kogu maailmas piimandussektoris on piimalehmade lühike karjaspüsimine, kuid tootmistaseme tõusmisel toodavad piimalehmad elujooksul rohkem, kui seda varasemalt, mil lehmade karjaspüsivus oli pikem. Ettevõtetes, kus lehmnoorkarja vajadus suurem, on ka loodud võimalus suguselekteeritud aretusmaterjali kasutamiseks, millega võimalik spetsiaalselt sündivate lehmikute arvu suurendada,“ lausus Bulitko.