Ranet Roositalu: toidujulgeolek ei teki kriisi ajal poeriiulile – see algab Eesti põllult

Ta toob esile ka rohepöördega seotud surve: „Räägitakse rohepöördest ja põllumeestele pannakse järjest uusi nõudeid, et me vähendaksime oma süsiniku jalajälge. Aga tekib küsimus – kuidas peaks põllumajandus üksinda maailma päästma, kui samal ajal näeme maailmas sõdu ja rakette lendamas? Vastutus ei saa olla ainult põllumeeste õlgadel.“

Lisaks on üheks probleemiks ebaühtlane taimekaitsepoliitika Euroopa riikide vahel. „On riike, kus teatud taimekaitsevahendeid tohib kasutada, ja riike, kus neid ei tohi. Näiteks võib Poolas kasutada vahendeid, mida Eesti põllumees kasutada ei tohi, aga nende toodang võib vabalt meie turule tulla. See tähendab suuremaid saake ja madalamat omahinda ning meie tootjad jäävad automaatselt konkurentsis kehvemasse olukorda,“ selgitab Roositalu, kelle sõnul taandub küsimus lihtsale loogikale: „Kui Euroopa Liidus on ühine turg, siis peavad olema ka ühised mängureeglid. Praegu need seda kahjuks ei ole.“

Viimased aastad on Ranet Roositalu sõnul pannud põllumajandusettevõtjad tugeva surve alla. Sisendhinnad on tõusnud, kuid turutingimused ei ole muutunud õiglasemaks.

„Viimased aastad on põllumajanduses olnud väga keerulised. Sisendhinnad – energia, tööjõud, väetised ja taimekaitsevahendid – on märgatavalt kallinenud, samal ajal lisandub pidevalt uusi nõudeid ja piiranguid. See tähendab, et iga investeering tuleb täna mitu korda läbi arvutada ja mitmeid plaane oleme pidanud edasi lükkama,“ räägib Roositalu ja rõhutab, et kõrgem omahind seab Eesti tootja paratamatult keerulisemasse olukorda. „Kõrgemad tootmiskulud tähendavad paratamatult ka kõrgemat omahinda. Samal ajal konkureerime turul toodanguga riikidest, kus toetused on suuremad ja tootmise tingimused teistsugused. Tarbija valib poes loomulikult odavama toote, see on täiesti arusaadav. Aga kui Eesti tootja peab konkureerima tingimustes, mis ei ole võrdsed, siis jääme paratamatult nõrgemasse positsiooni.“

Roositalu seob selle otseselt Eesti toidujulgeolekuga. „Seepärast rõhutan veel kord: mängureeglid peavad olema võrdsed. Kui Eesti tootja ei püsi konkurentsis teiste Euroopa Liidu riikidega, siis väheneb ka meie võime ise toitu toota. Ja lõpuks on see juba julgeolekuküsimus – Eesti julgeolek algab kohalikust toidutootmisest.“

Roositalu hinnangul on lahendus eelkõige poliitiline – nii riigi kui ka Euroopa Liidu tasandil tuleb teha otsuseid, mis loovad võrdsed tingimused. „Kõige olulisem on tagada põllumajandussektorile võrdsed tingimused Euroopa ühisel turul. Kui turg on ühine, siis peavad olema ka ühised mängureeglid – nii toetuste, maksude kui ka tootmisnõuete osas,“ rõhutab Roositalu.

Ta toob välja, et Eesti põllumehed on juba täna ebasoodsamas olukorras. „Täna on olukord, kus Eesti põllumeeste toetused on alla Euroopa Liidu keskmise ja samal ajal on Eesti üks neljast Euroopa Liidu liikmesriigist, kus toiduainetele ei ole kehtestatud käibemaksuerisust. See seab meie tootjad juba algusest peale keerulisemasse olukorda,“ lisab aiandustootja.

Oluline on tema sõnul ka see, kuhu suunatakse põllumajanduseks mõeldud raha. „Samuti on oluline, et Euroopa Liidu põllumajandusele mõeldud raha jõuaks päriselt põllumajandussektorisse, mitte ei hajuks teiste valdkondade vahel. Kui need vahendid on mõeldud toidutootmise ja põllumajanduse arendamiseks, siis peab see raha ka sinna jõudma.“

Aktsiooni keskne sõnum on Roositalu sõnul lihtne ja arusaadav ka neile, kes põllumajandusega igapäevaselt kokku ei puutu. „Toidujulgeolek ei teki kriisi ajal poeriiulile – see algab Eesti põllult. Ja selleks peavad Eesti põllumeestel olema ühisel turul võrdsed mängureeglid.“

19. märtsi aktsioon, mille korraldavad Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja põllumeeste ühistu KEVILI, ei ole korraldajate sõnul protest, vaid koordineeritud ja väärikas märguanne. Eesmärk on näidata sektori ühtsust, tugevdada läbirääkimispositsiooni ning juhtida tähelepanu sissetulekulõhele, mis mõjutab otseselt nii investeeringuid kui ka Eesti toidujulgeolekut.

Ranet Roositalu sõnum jääb aga kõlama laiemalt: ilma võrdsete tingimusteta ei ole võimalik tagada ei konkurentsivõimet ega ka riigi toiduga varustatust.