Autor: Marge Ugezene • 29. jaanuar 2020

Mida tema isa Rein Männik praegu pojale ütleks? “Kindlasti midagi head,” arvas Karmo Männik. “Olen palju mõelnud, kas oleksin suutnud isaga seda asja koos ajada või oligi meil vaja eraldi seda tööd teha. Seda ei tea keegi. Aga kindlasti oleks ta õnnelik, et olen nii kaugele tema rajatud teel jõudnud.”

Männik pidi aastaid tagasi langetama väga kiiresti otsuse, kas talupidamisega ise jätkata või see müüa – ta otsustas vahetada Tallinna elu Viljandimaa oma vastu paari kuu jooksul. “Tundub, et see oli õige hetk Tallinnast äratulemiseks,” tõdes ta nüüd.

“Mida ma muidugi ei kahetse. Siiani veel,” ütles Männik.

Raske töö

Veel? “No ega kerge ei ole. On ikka raske. Nädalas korra ikka mõtlen, miks sellega tegelen,” tunnistas Männik. Millal need mõtted tulevad? “Kui helistab mõni inimene, et oleks vaja mingi arve ära maksta. Näed, et sul ikkagi raha hetkel ei ole selle jaoks … Ei taha kellelegi võlgu jääda, aga kui majanduslikult ei ole võimalik, siis ikka tekivad mõtted, miks seda teeme,” avaldas Männik oma süngemaid mõtteid.

Kui Männik järgmisel hommikul tööle läheb, hajuvad tema muremõtted. Tööd tehakse farmis südamega. “Kui sulle igal hommikul terved loomad otsa vaatavad ja kui sul on head kolleegid, kellega võid arvestada – rohkem ei olegi vaja.”

President Kersti Kaljulaid annab Männikule Valgetähe V klassi ordeni. See on Männikule nii positiivne kui ka üllatav. “Ei ole harjunud sihukeste asjadega,” lausus ta tagasihoidlikult.