Humal - visa väänduja

Kõige tavalisem väänduja, mida kõik aiandushuvilised on näinud, on kindlasti harilik humal. Need, kes näinud ei ole, on vähemasti midagi kuulnud või proovinud humalamärjukest.

Humal on kahekojaline taim, mis tähendab, et ühel taimel on ainult emas-, teisel ainult isasõied.  Foto: Rein Sander

Kodus lodus. Humal (Humulus lupulus) on meie kodumaine taim, aga millal ta meile on tulnud, selle kohta pole päris täpseid andmeid. Igatahes ei saanud see toimuda enne, kui tekkisid humala kasvuks sobivad niisked, viljaka mullaga metsad, ehk siis vast atlantilisel kliimaperioodil, kui inimtegevusest polnud veel suurt midagi olla, aga kliima oli palju soojem kui praegu. Sellised head humalakohad on lammimetsad, mis palistavad oja- ja jõeorge. Lammimetsad hakkasid meil levima mõni tuhat aastat pärast mandrijää sulamist, võttis ju aega, kuni jääkilbist maha jäänud klibusest moreenist kujunesid kõik need oru- ja nõlvaservad, kuhu sai tekkida sobiva tüsedusega mullakiht. Muidugi ei olnud see nõnda, et mets ootas, kuni muld valmis sai, ja tuli siis ühekorraga. Looduses käib kõik aegamööda, mets ja maa kujundavad ennast ise. Ja metsataimed levisid siia põhja poole sedamööda, kuidas ilmastikuolud lubasid, asustasid elamiskõlbulikke kasvukohti ja tekitasid ise pikkamööda juurde selliseid kooslusi, kus kõikidele jätkus natuke eluruumi.

Praeguseks on päris tüüpilistest lammimetsadest säilinud ainult jupikesi-fragmente, aga ega humalale meeldigi elada sellisel päriselt üleujutataval jõelammil. Ta hoiab rohkem lammi serva peale. Ka päris klassikalises lodumetsas, kus puud, enamasti sanglepad, kasvavad mätastel, ei taha humal olla. Küll aga sobivad talle mõnusa paksu mullaga niisked, natuke lodustuvad lepikud. Lepp, eriti hall lepp, on üldse mihkel paksu huumuskihti tekitama. Selle lepaliigi langenud lehed ja oksaraod kõdunevad kiiresti, peale selle on lepa juurtel veel bakterimügarad, mille abil lepp õhust lämmastikku ahmib. Ka inimesele on hall-lepikud meeldinud. Ei ole midagi imestada, kui paljude kunagiste viljakate lepavõserike asemel leiame praegu kurgi- või sibulapõllu.

Tapuaiad tarvilikud. Mööda maad ringi sõites, tasakesi, mitte kihutades, märkame autost väljumatagi suve jooksul kümmekonda humala leiukohta. Veel paremini märkame neid sügisel, kui puudelt on lehed juba varisenud. Siis on mööda tüvesid valguse poole sirutuvad humalaväädid hästi näha. Mõnes paigas, üks niisugune koht on Tartumaal Reola oja ääres, katab humal lepa tüvesid nõnda tihedalt nagu oleks tegemist inimese istutatud tapuaiaga.

Paiguti ongi humalat tapuks kutsutud, tema aedadesse istutamise komme on aga pärit keskajast. Humal oli tollal tähtis taim, humalaviha ei lasknud õllel, mis põhjapoolses Euroopas tähtis jook oli, hapuks minna. Iseäranis palju õlut kulus siis, kui oli hädasti tarvis mõnele naabrile kallale minna, sest sõjavägi tahtis ikka janu täis juua. Nõnda oli humal lausa strateegiline tooraine, ilma humalata ei saanud ühtegi korralikku sõda pidada. Humalakäbisid läks palju tarvis, sellepärast pidid talumehed osa kümnisest maksma humalakäbides. Aga kes siis jõudis talutöö kõrvalt tarvilikku kogust kuskilt jõe- või ojakaldalt kokku korjata, pealegi ei kasvanud ju humalat sugugi igal pool. Üsna varsti tuligi kroonu käest kuri käsk: sina pead humalat kasvatama.

Vaadis ainult tüdrukud. Humal on kahekojaline taim, mis tähendab, et ühel taimel on ainult emas-, teisel ainult isasõied. Nõnda on suguelu korraldatud ka humala lähedastel sugulastel kanepil ja nõgesel. Humala emasõied on koondunud pisikestesse, õite kattelehtedest moodustunud käbijatesse õisikutesse, mida kutsutaksegi humalakäbideks. Õllepruulimiseks korjataksegi just neid "käbisid", sest isasõitest pole midagi korjata, need kuivavad ja varisevad kohe peale õitsemist, meeste asi. Emasõisikutel aga on kattelehtede siseküljel lupuliininäärmed, nendes leidub palju tarvilikku: eeterlikku õli, humalhapet, kollast värvainet, vaikaineid ja muudki huvitavat, mis annavad õllele maitset ja värvi. Kõiki neid aineid on rohkem neitsilikes viljastamata humalakäbides, seepärast kasvatataksegi istandustes ainult emastaimi. Ka kodus on mõistlik nõnda teha, isegi siis, kui ei ole plaanis õlut pruulima hakata. Humalakäbide vesitõmmisel on nimelt rahustav toime, seda juuakse unetuse, südamepekslemise ja närvilisuse korral. Aga see mõjub ka valuvaigistavalt gastriidi, põie- ja neeruhaiguste puhul, eks muidu kah. Koduseks humalateeks võetakse umbes kuhjaga teelusikatäis humalakäbisid klaasitäie kuuma vee kohta, lastakse paarkümmend siia-sinna minutit tõmmata ja kurnatakse. Juuakse ka umbes pool klaasitäit korraga. Aga see pole mingi kuri kroonu käsk, igaüks teeb ikka nõnda nagu talle sobilik ja hea tundub.

Keerdub päripäeva. Igaüks siin elus vajab tuge, humalatüdrukud pole ka mingi erand. Koduaias võib humalale toeks ehitada sõrestiku või pingutada seina äärde mingi võrgu või tõmmata üles-alla nöörid-traadid, mida mööda ta üles saab väänduda. Humalale see sobib, aga aiapidajale pigem mitte. Kujutame ise ette, kui tüütu see on, kui peame igal sügisel mingi võrgu seest kuivanud humalavääte välja urgitsema. Nöör on natuke parem lahendus, selle lõikame lihtsalt ülalt ja alt maapinnalt läbi, koos kogu humalaväädiga. Aga kui on tahtmist korjata humalakäbisid, mis meil valmivad enamasti augusti lõpus, siis ei ole paremat tuge kui sile, hööveldatud kuuselatt. Või midagi väga selle sarnast. Kodus käib humalakoristus siis lihtsalt nii, et kui humalakäbid hakkavad helekollakat tooni võtma ja juba natuke uimastavalt lõhnama, lõikame väädid meetri-poolteise kõrguselt läbi ja kerime ladvaosa alla. Humalaväät keerdub toe ümber päripäeva, alla tuleb kerida muidugi vastupäeva. Siledalt latilt on hea kerge kerida, muidu läheb vaja redelit, et vääte igasuguste oksatüügaste küljest lahti saada. Humalakäbid kuivavad päris hästi ka toasoojuses.

Käsitsi käib humalakäbi korjamine muidugi ainult koduses tapuaias. Suuraianduses on selle jaoks juba ammu välja mõeldud masinad (Saksamaal muidugi kõigepealt), mis sikud sokkudest eraldavad. Vähemasti pool Euroopat sureks õllejanusse, kui praegu peaks humalakäbisid käsitsi korjama.

Klooster ja geto. Aga ega humal siis ainult ülespoole kasva, ta ajab oma juured ka igale poole laiali, kus ruumi on, või kus tema arust on mõnusam muld. Sellest tuleb muidugi palju tülinat, kui humal otsustab kasvada sinna, kus meil kasvab mõni eriti tarviline taim. Lahti me humalast siis enam ei saa, kitku või katku. Seepärast tuleb humal koduaias teistest eraldi hoida, talle eraldi kasvuplats otsida. Klooster on siin muidugi parem sõna kui geto.

Teine lugu on siis, kui tahame humalat paljundada, sel juhul kulub ära iga juurejupp. Humalajuured on mõistlik välja kaevata kohemaid kevadel, nii kui kelts sulab, sest humal hakkab varakult võsuma. Võib ju ka sügisel kaevata, aga siis peame juured küll niiskesse mulda matma ja hoolitsema, et need läbi ei kuivaks ega külmuks.

Kevadel lõikame juured juppideks, nõnda et igale jupile jääks pung või -- veel parem -- paar. Ja mulda või potti paneme horisontaalselt. Nõnda lihtne see ongi.

Setumaa, Skåne ja Marshalli plaan. Pärast teist ilmasõda leidsid jänkid, et Saksamaa purustatud majandusel peaks aitama jalule tõusta. Pealegi leidis osa firmasid – need, kes ei tootnud just suurtükke ja tanke, lennukeid ja vormirõivaid – et sõda oleks nagu ilmaaegu peetud, ei miskit tolku, ainult õllekulu. Ka nemad tahtsid midagi saada, see kordub praegu ju ka. Ja mis mõtet on üldse sõda pidada, kui sõjamehed kõik tulu ära joovad? Nõnda siis mõeldigi välja abistamisplaan, sakslased polnud ka miskid musulmanid ja võtsid pakutud abi vastu. Seda said õige varsti omal naha peal kurjasti tunda rootsi talunikud seal all Rootsi Skåne viljakal lainjal tasandikul. Skoonlased nimelt olid kolmekümnendatel aastatel kõvasti edendanud omamaist humalakasvatust, ainuüksi kohakeses nimega Näsumsdalen oli humala all kümmekond hektarit, seal kasvas üle 34 000 humalataime. Nüüd müüsid sakslased oma humalakäbisid Ameerika raha ning soojema ilmastiku toel Rootsimaale poole odavamalt, kui kodumaine toodang kannatas. Ning 1959. aastal ei tasunud Skånes humalakuivatit enam käigus hoida. Umbes kaheksakümnele perele teenistust andnud humalaaedadest ei jäänud järele midagi. Aga ometi säilis imekombel kaks taime ühest kohalikust sordist. Ja siis nii 40 aastat hiljem paljundati neid õnnekombel säilinud taimi oma väikese tapuaia tarvis ning vanasse humalakuivatisse tehti matkakodu ja kohvik. Ma pole hiljem täpsemalt uurinud, aga eks seal on peale kohvi kindlasti ka kohalikust humalast pruulitud õlut.

Nii nagu Skåne Rootsis, nii on meil kõige soojem maanurk Setumaa. Kahe sõja vahel tehti ka meil Setumaal katset humalat kasvatada, prooviti paari-kolme suureviljalist saksa sorti paaril hektaril - et kuidas need seal kasvavad ja kuidas nende käbid seal jõuavad enne sügisvihmasid küpseda. See Setumaa nurk on praegu Vinnamaa ja järel pole istandustest enam vist miskit. Aga see ei takista meid ju ometi uuesti ja uute sortidega proovimast. Teeme oma plaanid, kes meid ikka keelab.

LOE LISAKS:

ILUAIANDUS: Väikeaeda vali madalakasvulised okaspuud

ILUAIANDUS: Pojengid nagu mets

Vähelevinud kevadlilled toovad värvid aeda juba varakevadel

SIREL - suvealguse õiemeri koduaias

Rein Sander, Kubja Ürditalu

Jaga lugu:

Põllumajandus.ee suurtoetajad:

PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Põllumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Ana Tilkson
Ana TilksonReklaamimüügi projektijuhtTel: 545 60 150