Autor: Põllumajandus.ee • 26. mai 2020

Valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum) on meil rapsi õitsemise ajal peamine haigus, millega tuleb arvestada. Sageli ei põhjusta ta väga suuri kahjustusi, kuid tõsise nakkuse korral võib saagikus väheneda poole võrra. Samuti kujutab ta ohtu teistele külvikorras olevatele laialehelistele põllukultuuridele, näiteks hernele ja põldoale.

Missugused on haigustunnused?

Haiguse tunnused ilmnevad talirapsil Eesti tingimustes, sõltuvalt aasta ilmastikutingimustest, juuni II või III dekaadil. Suvirapsil juuli III, augusti I dekaadist alates. Nakkus toimub õitsemise ajal, juba koos edasiarenevate eostega õie kroonlehed jäävad langemisel varre hargnemiskohale pidama – soodustades taime nakatumist. Esmased tunnused on nähtavad peale õitsemist - taimed muutuvad üksikult või koldeliselt õlgjaks, helepruuniks. Haigus levib kahjustuskohast üles ja allapoole mööda taimevart. Kahjustatud varreosa kattub tiheda, jämedatest seeneniitidest koosneva kirmega, mis on algul valge, hiljem muutub mustaks. Varre sees moodustuvad 3...15 mm suurused ebakorrapärased mügarakujulised sklerootsiumid, mis koristamisel satuvad mulda.

Osa sklerootsiume jäävad seemne hulka, ning satuvad järgmise aasta külvil taas mulda.

Vaata ka videot: KEVILI Põllujalutus Pildis 2020 - VI osa

Kuidas haigus levib?

Haiguse arengut soodustab vihmane kevad ja suve algus ning suurest tihedusest tingitud suur niiskus taimikus (üle 90%), lopsakas kasv (rohke lämmastikväetis) ning temperatuur üle 15°C. Nakatumiseks on soodustavad tegurid eelkõige kõrge õhutemperatuur ja vahelduv niiskus. Sklerootsiumid püsivad eluvõimelistena 7-10 aastat. Igal aastal idanevad ainult need sklerootsiumid ehk tihedad seeneniitide põimikud (mustad tükikesed), mis satuvad mulla ülemisse 4-5 cm kihti, künniga mulla alumistesse kihtidesse sattunud viljakehad jäävad endiselt puhkeseisundisse.

Idanedes moodustuvad mulla pinnale silmaga nähtavad väikesed oranžid-helepruunid seene viljakehad, millel arenevad eosed levivad tuule kaudu taimedele. Eosed vabanevad sklerootsiumidel kasvavatelt viljakehadelt rapsi õitsemise ajal, sel ajal toimubki soodsatel tingimustel valgemädanikku nakatumine Eoste idanemiseks ja kasvuks vajalik toitepinnas on rapsi varisenud õie kroonlehed neil paikneva õietolmu ja muu ainete seguga. Õie kroonlehtedel on eosed eluvõimelised kuni 21 päeva. Soe ilm ja vihm soodustab eoste eraldumist, kuid tugev vihm (umbes 3 mm või rohkem tunnis) peseb eosed õhust ja ka õie kroonlehtedest välja, vähendades nakkusohtu. Taimede nakatumiseks on vajalik pikaajaline kõrge õhuniiskus ja öine temperatuur üle 7 °C. Teine nakatumismeetod on juurestiku ja alumise varreosa otsenakkus mullast.

Nakatunud taimeosad ei tooda eoseid, seega ainus nakatumise viis on otsene kontakt taimede vahel, mis tekitabki haiguse levikut põllul kolletena. Nakatuda võivad üle 50% taimedest, saagikadu võib olla kuni tonn/ha. Haigustekitaja areneb ka teistel taimeliikidel – ristõielistel, kaunviljadel, maavitsalistel jne.

Riskitegurid:

• Külvikord (lühike külvikord suurendab riski, eelkõige nende kultuuride kordumine, mis on valgemädaniku peremeestaimedeks);

• Varasem valgemädanikunakkus põllumajandusettevõttes;

• Soodne ilm (nt madal temperatuur päeval ja öösel koos kerge vihm või kaste);

• Põllukultuuri kasvufaas (õitsemine);

• Fungitsiidide valik ja ajastus (hea kontrolli saavutamiseks tuleb enne valgemädanikku nakatumist kasutada kaitsvaid fungitsiide).

Keemiline tõrje

Valgemädaniku tõrje vajaduse selgitamiseks tuleb rapsi täisõitsemise faasis hinnata haigustekitaja Sclerotinia sclerotiorum arenguks olulisi tegureid. Pritsimisvajaduse kalkulaatori leiad SIIT. Pritsimise orienteeruv aeg: esimeste õielehtede langemisest rapsi peaharul, kuni täisõitsemiseni.

Tiiu Annuk, põllumeeste ühistu KEVILI agronoom

UURI LISAKS:

KEVILI põllujalutuste kokkuvõtted leiad SIIT.